A Travellerspoint blog

Intro

Ametlikult öeldes, käputäis eesti vanu ja noori mägironijaid käisid 2001 aasta augustis Alpides, kirjutamaks uut, pisikest ja vähetähtsat, et mitte öelda tähtsusetut artiklikest Eesti alpinismi mahukatesse annaalidesse.

Ja mis edasi tuleb, on kõik täiesti mitteametlik. Kogu järgnev oopus on puhtalt minu subjektiivne nägemus ja fantaasia vili ning seetõttu palun armsal lugejal järelduste tegemisel igasugused võimalikud, arvatavad ning ka pealtnäha kindlad kokkulangevused tsitaatide, nägude, nimede, geograafiliste punktide ja kuupäevade osas lugeda üsna juhuslikeks ja tegelikult toimunud sündmustega tõenäoliselt mitte mingit seost omavaiks.

Reisi jäi kajastama minu vändatud ja Kanal 2 näidatud videofilm- "Low Budget Studio" telefilm "Teed, mis algavad mägedest 1 ja 2". Special thanks to Kanal 2 and Peeter Brambat.
Paljud pildid on videokaadrid, see ehk vabandab ka kehva kvaliteeti.

November, 2001 aastal.

Valdek Udris

Posted by valdek2 03:24 Comments (0)

Ühesõnaga, ORA oli jälle teadagi kus ...

Minu reisipäevik, kus mälu värskendamiseks on kasutatud kalli reisikaaslase Mart Toomi märkmeid

Kirjutet septembris, 2001

4 - 6. august 2001

Viimaste päevade rabelemine sai äkki otsa. Uskumatu, kuid kõik oli valmis- n ühikut igatsugu reisil vajalikku infot paberile trükitud, toidukraami ja varustusekotid, kastid, suusad ja lumelauad ning sada muud asja nii bussi kui ka bussi katusele, suusaboksi laotud. Buss isegi puhtaks pestud ja tolmuimejaga üle käidud. Ja vuramegi ärkavast linnast välja, vastu uutele seiklustele.

Kell 4 öösel, pärast 3- 4 tunnist ärevat und, keerasin koduukse vaikselt lukku, jättes naise- lapsed magama ja alustasin oma uniste padjanäoliste reisikaaslaste kokkukorjamist inim- ja autotühjast, magavast linnast. Veidi pärast kella 5 keerasime rattad Ikla poole, et kahe päeva pärast välja jõuda Itaalia Alpide südamesse- Mont Blanci jalamile, Cormayeuri.

Kokku sai meid kuus: kaks silmarõõmu - Kairi (vahest reageeris ka hüüdnimele Ilus Poiss, enamasti kõnetajale valusalt) ja Kristel (aegade hämarusest tuntud ka Pipi’na, meie doktor) ning siis Kristjan, Mart, Sven ja mina.
Need viimased 4 ei olnud eriti ilusad. Esimesed neli on ka lootustandvad võrsed Eesti mägironimise uuesti haljendama löönud peenralt. Mina Sveniga esindasime aga eesti alpinistide nooremat keskiga.
meie.jpg
Päris oma mägironimisreisi orgunnimise ajendiks oli, et viimaste aastate sarnaste reiside tulemina sai siiber:
a) kolhoosisuuruste seltskondadega mägedes kolamisest, ronida sinna ning siis, kuhu ja kunas pead, mitte kuhu ja kunas tahad.
b) ronida mägesid ja marsruute, kus alpinism, kui tegevus, muutus teostamise käigus rutiinseks tagajalgade tööks, millest ei saanud adrenaliiniuima ja eneseteostusrõõmu.
Eesmärk oli ühine- eemale sebimisest, hääässti puhata, nautida odavat veini, ronida läbi mõned, vastavalt kogemustele, kas kergemad või keerulisemad, tavalisest rohkem tehnilisi alpinismioskusi ja -varustust nõudvad mäed ning marsruudid, mis peale ilusate vaadete ja muidu paradiisikogemuse pakkumise ka adrenaliinipumba tööle paneksid. Sõnaga, Mont Blanci kant ja Monte Rosa massiiv Alpide pärli, Matterhorniga.
MB_massiiv.jpgMatterhorn.jpg
Eesti, Läti, Leedu ja Poola läbisime nagu metsast ja kivist kardinate vahel - aastate jooksul on neid sõprusmaid nii palju mõlemat pidi läbitud, neist kirjutet ja heietatud, et ei mäletagi, kas tee ääres midagi ka vaadata on.
Sven leidis piigades tänulikud memuaarikuulajad ja püüdis pea kogu tee neil päid segi ajada verdtarretavate, reaalselt toimunud ja mittetoimunud lugudega valgetest ning mustadest alpinistidest.

Kuskil pärast keskööd sõitsime Varssavis kämpingu väravast sisse ja vajusime lausvihma alt mõneks tunniks telkidesse.
Kõigekôrgema tahtel või mittetahmisel ei lõppennud meie reis Varssavis- varahommikul kämpingust lahkudes unustasin oma kaelakoti koos kõigi enda ja bussi dokumentidega, oma ning grupi rahadega pesuruumi nagisse. Tänu kämpingust kilomeetri kaugusel tehtud kannakale, sprindidistantsile kämpa väravast pesulani ja paarile varasele, kuid õnneks uneähmase nägemisega silmapesijale ning jumal teab millele veel, rippus meie saatus veel nagis.

Roolis istusime kordamööda – aumeeste mäng, kõik tahtsid õlut- veini juua ja enne uuesti rooli istumist pea välja magada. Tüdrukud olid suurepärased autojuhid, nende valvekorra ajal võisin rahumeeli õlut libistada ja lambi looja lasta. Mida aga ei saa öelda, kui Sven roolis oli, tema kasutas gaasi ja piduripedaale roolis olles ainult ja sügavuti eneseväljendusvahendina- mõlemad olid kogu aeg põhjas, muidugi kordamööda.

Saksamaa ja Shveitsi läbimisest ei mäleta ka midagi erilist- steriilne, nukulik ja igav väikekodanlik ornung, vahest ehk Shveitsi mägesid oleks tahtnud silmaga katsuda, kuid oli juba hämar ja aina pimedamaks läks.

Shveitsi piirivalve suutis mulle pähe määrida hirmkalli aastase kehtivusega kiirtee kleepsu (mis oli tegelikult ka juba mitu kuud vana), kuna lühema kehtivusajaga pole olemas ja mina oma laostava seaduskuulelikkusega ei julgenud ka rusikaga rinnale tagudes kinnitada, et see buss ei jaksagi kiirteel sõita. Järgmised korrad ma nii enam ei tee.

Kui piirivalvuri uudishimu sai pagasnikus rahuldatud, tõmbasime hästi, kohe hästi kiiresti jeebet. Umbes 5 km pärast tahavaate peegliise kiigates, üllatusin- vaateväli oli tavalisest selgem ja avaram. Sa vana p...e, tagaluuk pärani. Sa vana kurat, kust need selja- ja muud kotid, nüüd kõik kraavidest üles leiab. Oleks piirivalve meie piirilt lahkudes siis kasvõi hoiatuslasu õhku lasknud.
Ime oli sündinud- KÕIK mis Tallinnas taha ladusime oli ALLES. Ei saa siin jätta mainimata nüüd, et pakkisin mina ja ka roolis olin mina.
Tagatipuks Grand. St. Bernardi tunnelini jõudes (seda mööda pääseb Alpide peaaheliku alt läbi Itaaliasse- Aosta orgu), tuli selle kasutamiseks (ja eks proovi seda mitte teha), välja laduda eelarvesse sisse arvestamata unustatud paras nuts.

Lõpuks, kell pool kuus , 6. augusti hommikul keeras Sven pärast 2800 km pikkust rallit läbi Euroopa, Courmayeuris, Mont Blanci jalamil, karavanide parklas süüte välja. Vajusime 2- 3 tunniks bussi kõrvale põhku. Kui jumalik oli pärast 2 ööpäeva jälle öist vaikust nuusutada.
Hommik koitis kuskil üheksa paiku. Alustasime päeva ümbruse uurimisega. Kõige elevusttekitavam oli auk asfaldis keset parklat, kus “karavanid” end õige kohaga peale sättides kergendamas käisid ja kõik oma reisijate vedelad ja paksud reisu jooksul paaki kogutud “isted” allamäge lasksid.
Courmayeur.jpgvorstikuivatus.jpg
Viskasime telgid kuivama ja hakkasime seljakotte, toidukaste lahti ja ümber pakkima (päevamenüüde kaupa), Kristjan ja Kairi (edaspidi kas. lühendit K&K) suundusid linna gaidoffisist infot otsima- ettevalmistused mäkke minekuks.
Mardist ja Pipist räägime edaspidi, kui M&P. Muuseas, toidujagamise käigus tuli puhastada ka niiskusest mõne päevaga pealt hallitama läinud suitsuvorstikange. Efektiivseimaks töövõtteks oli vorsti ühe käega otsast pihku haarates, teise käe abil tualettpaberiga mööda seda vägevat kangi üles alla nühkida. Nauditaivamalt ja professionaalseimalt õnnestus SEE TÖÖ naistel, meespubliku heakskiitvate kommentaaride saatel muidugi.

Pärast kõiki neid formaalsusi olime lõpuks valmis ja sõitsime Entreves’i tõstukijaama (1340 m). Parkisime bussi 10 päevaks otse jaama kõrvale tasulisse parklasse (tasuta) ja kolisime oma kotikuhilaga tõstukisse. See tõstukiliin on hetkel sirgeim elu tuiksoon kahe EU maa (Itaalia ja Prantsusmaa) vahel otse Mont Blanci kõrvalt mööda üle Alpide peaaheliku, muinasjutuliste vaadetega ümbritsevate mägede püstloodseile, jäiselt säravaile ja kaljustele seintele ja tippudele ning kuulsale Med de Glace’le. Maksab see muinasjutt muidugi vaadetele vääriliselt.
Mer_de_Glace.jpgBaaslaager.jpg
Samast õhtust alates sai meile 11 päevaks koduks 15 min kaugusele Torino mägihütist (3400 m), otse tõstukiliini all Flambeaux kurule ca 3400 m kõrgusel, kahest telgist püstitatud baaslaager (BC). Kõigile tsiviliseertud ja korralikele, suvist lund katsuma tulevaile turistidele arusaamatu ilmega vaatamiseks.
Peale selle kaevasime lumme ka korraliku köögiaugu ja peldiku. Viimasesse matsime osa oma hingest ja armastusest, ikkagi tähtsuselt teine ehitis pärast telke - parajalt sügav, küllalt kõrge lumeblokkidest seinaga kolmes küljes, 1x 1,5 m süvend ja ühte nurka kaevatud silindrilise auguga. Kahjuks ei fikseerinud, kellele langes au esimesele “istele”, usun ja loodan , et austusest grupijuhi vastu siiski mulle.
Igal juhul nautisid kõik mugavat kükkimisvõimalust ühendamaks hädavajalikkku meeldivaga- peldikusuust avanes vaade , millest ei saa rääkida, seda peab nägema. 10 milli $ eest sellist ei saa.
peldik.jpg
Telkidesse jagunesime paarikaupa- nii, et ühte 2 paari(kest) ja teise meessõprade paar- mina ja Sven. Ja sel õhtul hoidsime ranget aklimatiseerumisreziimi ega joonud, kui ma õieti mäletan, vist midagi karastusjoovastavat.
Esimene öö möödus rahulikult, kui mitte mainida minu vist kõrgusest tingitud maotühjendamist pelleri taha liustikule, hakkidele hommikuseks rõõmuks.

Posted by valdek2 23.12.2008 03:11 Archived in Italy Tagged backpacking Comments (0)

Kodu nädalaks- telk 3,4 km kõrgusel

7-9. august 2001

Esimene päev lumepiirist kõrgemal läks peaaegu asja ette. Plaanisime alustuseks tõusta mööda klassikalist (= lihtsat) marsruuti kõrval asuva Tour Ronde (3798 m) tippu ja samal ajal mäe jalamil viia läbi ka lume- ja kaljuõppused.
Olin kõiki plaanitud mägesid ja marsruute kirjelduste, kaartide ja fotode järgi kodus nii põhjalikult tundma õppinud, et panime minu juhtimisel kohe esimesel päeval puusse. Endas kurat nii kindel, et ei viitsinud pikemalt kaarti looduses reljeefi järgi paika panna. Keerasime liiga vara harjale ja sattusime valele kurule.
Eneseõigustuseks, ütlen, et oli udune. Algul normaalne harjamarsruut, kuid mida edasi, seda enam hakkas kahtluseuss vaevama- 2B rada muutus kohati 3-seks ja lõpuks 4- seks, pea vertikaalsete jää- ja kaljuelementidega. Keerasime otsa ringi, kuid ei kahetsenud- korralikud õppused saime tehtud.
Pipi_Torino_baaris.jpghammas.jpg
Samal õhtul andsime stardipaugu ka vaat, et kogu üritust rasvase punase joonena läbinud pühale ja regulaarsele (= igaõhtusele) Torino mägihüti baari külastamisele. Baarmen olevat pärast kellelegi lahkumispäeval südant puistates avaldanud, et nii häid ja armsaid (naised andsid endast parima) kundesid Idabloki maadest tal polegi veel olnud.

Kahe järgmise päeva jooksul sai selgeks ka neile, kes veel ei teadnud, et mägedes on enamasti halb ilm ja kui ta seda veel ei ole, siis küll varsti tuleb. Õnneks asus meie BC suht sügaval liustikulohus tuulevarjus. Ehitasime siiski tuulemüürid ümber telkide kõrgemaks ja pikemaks. Kuid lund kühveldas nii, et isegi peldik sai täis … lund, kuigi Sveni sõnul tuli taevast “sulapaska” ja raske lumekoormaga telgikatus kippus öösel meie sihverplaate siledaks litsuma. Sõnaga, teha polnud mitte halligi- venelastel on sellise tegevuse kohta ühemõtteline lühiväljend, mida ma harjumata kõrvaga lugeja säästmiseks siin siiski ei kasuta.

Kõigest hoolimata murdsime õhtul kompassi, kirkade, matkakeppide abil ja toel läbi tormi baari õlut, veini ja grappa’t (kohalik samakas, sama iseloomulik itaalia sümbol, kui Pisa torn) jooma. Tagasiteele asudes kaalusime isegi köiega seongusse võtmist, et veidi pehmete karkudega siiski BC- ni jõuda. Kuid läks õnneks ja kümne päeva pärast oleksime võinud kodutee ka juba kinnisilmi ja käpuli läbida.

10. august

Hommik tõotas ilma paranemist ja alustasime ettevalmistustega teiseks katseks Tour Ronde’le mööda SE harja, nn. treeningtipule. Startisime alles enne keskpäeva, kuna mägi oli ju siinsamas. Tee kulges üle kinnise liustiku, kuid oli juba värskelt ja tugevalt sisse aetud virgemate gruppide poolt. Rajal leidsin väikese mustava augu, mis veidi uuristades avas vaate liustikulõhe mõjusalt avarasse ja sini- musta põhjatusse.

Harjale jõudnult, ei lubanud enesetunne Pipil ja Kairil jätkata (õnneks )- jäid meid ootama kaljude vahele. Marsruut oli lihtne, kuid siiski alustuseks huvitav ronimine kassides mööda lumevaiba alla peitunud kaljusid. Aeg läks, tippu ei kuskil. Vastutulijad ennustasid tipuni veel kuni 1- 2 h. Kuna kell oli juba 15 paiku, pöörasid Sven ja Kristjan tagasi, mina ei raatsind mäge jätta ja ka Mart otsustas edasi tulla. Tunni pärast, tipupüramiidi all said kaljud otsa ja viimased 100- kond meetrit tagusin lumega kaetud firninõlva astmeid, kuna Mart oli jätnud kassid harja algusse.
Sven_Tour_Ronde.jpgMart_Tour_Ronde_tipp.jpg
Ja oligi hooaja esimene tipp tehtud, sidrun, kommid, jõujook söödud- joodud, tipukirigi kirjutatud ja Neitsi Maarja kujuga kroonitud risti küljes asuvasse postkasti pandud. 1½ tundi kulus veel tagasiteeks Entreves’i kurule ja veel tunni pärast, enne hämardumist jõudsid väsinud, higised, kuid õnnelikud tipuskoori avajad BC-sse.

Õhtu sisukamaks veetmiseks võtsin veel jalad selga ja kiirustasin Svenile ja K&K- le järele... Torino baari ..., valmistuma homseks tõusuks juba mitu kraadi vingemale Tour Ronde põhjaseinale. Mart leidis mingit tegevust Pipi kaisus, ütles et pidi huvitav olema.

11. august

Hommikul läks sebimiseks kuue ajal. Ilm oli joodeldamist väärt- kirgas, selge ja külm. Mingi toitev kaeratörlönt moosiga sai sisse aetud. Köis ja jäävarustus kotti, kassid saapa külge, kuum kissell termosesse ja teele, tüdrukud pisaraga silmanurgas taskurätikuid pea kohal järele lehvitamas.
Poole 9- ks jõudsime marsuudi alla. Siin juhtus Svenil jalaga mingi jama või nikastus ja ta ei riskinud järgmist poolt päeva kasside esihammastel ronima jääda. Üle bergsrundi seinale ronisime nüüd kolmekesi.
TOur_Ronde_N_sein.jpgTour_Ronde..i_algus.jpgTour_Ronde_N_sein_2.jpg
Tour Ronde N seina tavamarsruut on keskelt otse üles tipu suunas, üle algul 40- 50° ja hiljem lõiguti 60°- se firni- ja jääseina. Raja seinaosa, 350 m läbitakse kõva firni korral praktiliselt kasside esihammastel, enamasti vahelduvjulgestusega.
Harjale jõudnult, veel nii 100 meetrit üles, piki teravat lumeharja nagu mööda poomi tipupüramiidini, veidi lihtsaid kaljusid ja ongi kõik- võib jälle Neitsi Maarjat emmata.

Jäähaamreid ja kirkasid jäässe raiudes ja julgestuspunktideks jääpuure sisse kruttides edenesime päris normaalselt. Esimese poole läks Mart ees, liikusime üheaegselt- sein polnud veel väga järsk. Pärast seina keskel asuvat väikest järsku kuluaarikest tegime vahetuse ja võtsin juhtoina rolli üle. Järsema poole nõlvast liikusime vahelduvjulgestuses. Ülevalt sadas pidevalt väiksemaid jäätükke ja lund krae vahele, kiiver kulus mitmeid kordi marjaks ära- meie kohal ronis varem rajale läinud paar. Ja meie järel tuli ka ronijaid- neile jätkus jääprahti topelt.
Kuigi otse teiste all ronimine käib elementaarsete ohutusreeglite vastu, pole parata, populaarsetel mägedel ja marsuutidel Alpides on ilusate ilmadega nii palju rahvast, et teisiti lihtsalt jääks ronimata. Igaühe oma otsutada, palju ja kui arukalt riskib või riske maandab.

Tippu jõudnult, lasime vist ligi tunnikese tuulevarjus ja päikest nautides leiba luusse, sõime- jõime, lobisesime. “Turisti eine” konservi pidime avama jääkirka kihva abil ja lusika rolli ajas ära sama kirka labidas. Paar hakki olid nii nahhaalid, et ei mallanud oodata meie lahkumist, vaid tulid lausa paari meetri kaugusele pruukosti norima.

Allatee oli juba eilsest tuttav ja läks ruttu. Et veidigi laskumist endale põnevamaks teha, eraldusin pundist harja algul ja otsustasin lõigata mööda lumekuluaari otse liustikule. Nõlv oli suht labane, kuid jõudes peaaegu liustikuni, võttis kukalt kratsima. Tee lõikas läbi üüüüsna lai ja kurjakuulutav bergsrund- kes ei tea, see on jäälõhe mäenõlva ja liustiku piiril, mille mäepoolne serv on palju kõrgemal orupoolsest.
No kohe mitte kuidagi ei kiskunud üle hüppama, tuli pikk ja ebameeldiv traavers teha, kuni leidsin praol kitsama koha uhkelt üle hüppamiseks. Kahju, et keegi ei näinud.
Poole tunni pärast olid ka Mart ja Kristjan all. Koorisime pooled riided seljast. Päikesekiirgus küpsetas lausa füüsiliselt nii ülalt, kui ka alt, prae või mune. Ja seda lumel ja jääl.

… õhtu möödus veini kvaliteeti kontrollides ja õllejuttu ajades.
Mont_Blanc..arsruut.jpg
Rahvas tahtis homme minna Mont Blanc’ile "3 Mont Blanc" marsruuti mööda kahe ööbimisega (nii üles- kui ka allateel). Sven oma haige jalaga arvas ka, et see on parim, mis ta teha saab, kuid mina loobusin- 2 x juba seal Lääne Euroopa kõrgeimas tipus oldud ja viimane kord ka sedasama teed mööda.
Intensiivse päikesekiirguse tulemusena päeva jooksul rosina mõõdud omandanud ajus hakkas käärima hoopis uus avantüür- panin valmis varustuse homseks soolotõusuks Aiquille du Rochefordile ja Dent du Geantile (= Hiiglase Hammas). Mägesid on tehtud aastate jooksul oma viis- kuuskümmend, see oleks esimest korda, noh, suhteliselt ohtlikule marsruudile üksinda.

Posted by valdek2 23.12.2008 03:08 Archived in Italy Tagged backpacking Comments (0)

Aiguille de Rochefort, Mont Blanc ja Dent du Geant

Avantüür ei hüüa tulles

12. august

Minule oli äratus kell 4 ja 5 paiku aovalgel startisin juba mäe poole, eelnevalt kontrollinud, kas kõik vajalik raud ja muu kola on ikka kaasas. Rada oli juba rahvast täis. Mõne aja pärast rakendus Murphy seadus- keerasin otsa ringi prillide järele. Kõik magasid veel norinal, aga minu ja Sveni telk oli kellegi poolt täis peeretatud- õhtul sai ka kõvasti vitsutatud.
Sõbrad peavad täna oma kered Mont Blanci poolele harjale vedama. Ööbima Mauditi kurul (4035 m), homme tippu, tagasiteel veel üks öö Mauditi kurul ja siis üle Geanti liustiku jäälõhede labürindi koju. Seda rada mööda Geanti liustikku ilusa ja tuulevaikse ilmaga ületades satud põrgukatlasse. Küpsed lumel- jääl, kui kõrbepäikese all. Ei kadesta- neil ei saa täis kotiga kerge olema.
Hiiglase_Hammas.jpg
Päikesetõus oli nagu tavaliselt võrratu. Paari tunniga jõudsin teisele poole liustikku ja üle lihtsate kaljude Dent du Geanti (edaspidi DG) lõunaseina alla, kust algab Rocheforti hari. See harjamarsruut on väärt talle kirjeldustes omistatud ülivõrdeid.
Tehniliselt suht lihtne- vaid mõne raskema jää- ja kaljulõiguga, kuid psühholoogiliselt … krt, kui ikka lahti pudened, mis on tegelikult ülimalt lihtne, sest hari on terav, siis prii küüt peaaegu vabalangemiskiirendusega on kindlustatud umbes 1,5 kilomeetri pikkuselt ja sõltumata sellest, kummale poole otsustasid viskuda. Mitmekorruseliste majade kõrgused, sadade tonnide raskused jäätunud lumekarniisid rippusid mäeharja küljes tont teab, mis jõudude abil … ja jäljerada läheb neist üle. Kohati tuleb kitsal harjal käia nagu poomil. Ja magustoiduks veel mõnus vabaronimine Aiquille du Rochefort’i (4001 m) musta tipupüramiidi otsa.
Aig_de_Roc.._hari_2.jpgAig_de_Rochefort_hari.jpg
Tippu jõudnult sain üleöö filmistaariks. Kuskilt mäeharja tagant, nagu korralikus Hollywoodi äktsõnis ikka, ilmus ootamatult mootorimüraga kõrvu paitades välja helikopter, filmioperaatoriga (loodetavasti Fashion TV’st või vähemalt Animal Planet’ist) uksel kõõlumas ning tegi paar ringi ümber minu ja mäetipu.
Loomulikult lehvitati mulle tänulikult, kui olin nagu operaatori soove lugedes efektselt kirkaga viibutanud ja rõõmsalt ampelmanni moodi karelnud, nagu mäetippudes alati ja ikka kareldakse … nende arvates. Emotsionaaleim mäkketõus üle mitmete aastate!
See näis nüüd vist kõik jube lihtne, kuid seda ainult SIIN. SEAL, olles ainult iseenda armul, ei tahtnud ühtegi mõtlematut, hooletut või valet sammu teha.

Jõudnud tagasi DG alla praadisin seal vist paar tunnikest päikese käes, vaatasin kaugelt siledana näivat 70°, kohati kuni 80° kaljuseina, inimesi, kes seinale läksid, arutlesin ja vaidlesin iseendaga ning iga minutiga sulas soov üksi sinna minna olematumaks. Alt polnud näha, mis mind seal ees ootaks, millised nukid, millised praod. Alludes sügavas sisemuses irisevale Mõistuse Häälele , pöörasin otsa BC poole.

Lõõskavale liustikule jõudnult, sai Vanakuri must ikkagi võitu ja sundis mind uue asimuudi võtma. Keerasin veidi vasakule ja tunnikese pärast … avasin Torino hüti baari ukse. Ei läinudki seal kõrikastmisele rohkem, kui 2- 3 tundi ja saigi sammud uuesti BC- sse seatud.
Meie laagris kolasid mingid inimesed. Üllatus, üllatus, K&K olid tagasi- Kairi ei tundnud Taculi tõusul end hästi ja Kristjan, dzentelmenina, loobus samuti mäest, et Kairit tagasi üle liustiku saata.
Ei mäleta, mida sellel õhtul sisse söödeti, fakt on, et hingata polnud telgis muud, kui erakordselt hästi kääritatud kõhutuule ja nädalavanuste sokkide kordumatut buketti. Õhutamine oleks aga toa külmaks teinud.
Kahju Kairist, sest tema polnud kummagi loodusnähtuse algallikaks, hingama pidime aga kõik sama õhku. Aga misteha, misteha …
K___K.jpg

13. august

Äratus mulle kell 01.00 öösel, et viia ellu eile alustatud avantüüri teine pool- soolotõus Mont Blanc’ile ja ka sõpradele külla juba 1999 aastast tuttavat Three Mont Blanc rada mööda. Ilm suurepärane ja prognoos lubas suve veel kolmeks päevaks. Kell 2 startisin lambivalgel läbi Geanti liustiku praguderägastiku Midi kuru poole, MB du Tacul’i jäämurru alla.
Varsti tõusis Tour Ronde tagant hõbekollane täiskuu ja kallas liustiku ja ümbritsevad mäed üle müstilise, kirjeldamatu hõbedase valgusega. Jää ja lumekristallid sätendasid öös, liustik meenutas hõbe- mustakirjut rastrit- valgest lumest, läikivast jääst ja mustast pragudevõrgust.
Ei tuulepoegagi, külm vaikus ja pea täielik üksindus. Maise elu olemasolu reetis vaid kaugel vasakul liustiku ülemisel osal, aeglaselt Brenva seina poole liikuv, pisike, kollaste tulukeste ussike.
Col_Midi__.._N_n_lv.jpg
Tunni ajaga jõudsin Midi kurule (3532 m). See on suur ja lai lumeväli, kus pimeduse varjus käis elav sebimine. Kollaseid tulukesi üksikuina ja rongikestena liikus igal pool ja igasse suunda. Tõeline alpinistlik sipelgapesa, stardipaik ümbritsevaile, eri ilmakaartes asuvatele mägedele.
Kuid peateeks oli konkurentsitult MB suund, oma suuremate ja vähemate pikivahedega liikuvate säravate ketikestega. Ühinesin peavooluga. Külmas ööõhus, tuulevaikses kuuvalguses edenes Taculi kaootiliselt lõhkikäristatud jäämurrus jääpankade vahel tiirutav rada lennates- enesetunne suurepärane, nii makaroni- kui konnakoivasööjatekeelseid gruppe jäi riburadamisi selja taha.
Mida kõrgemale, seda majesteetlikum vaade avanes põhja, Prantsusmaa suunas- must avarus säras miljoneis tuledes, 3 kilomeetrit madalamal oli Chamonix org oma valgustatud linna ja nukukülakestega nagu peo peal, nii 80 km kauguselt võis aimata Genfi ja Lausanne tuledemerd valgustamas taevalaotust ja Prantsusmaa väidetavalt nõretavalt tiirast ööelu.
p_titelk.jpg
Kella 5 paiku murdsin Taculi ja Mauditi vahelisel sadulal sisse tuttavasse telki, kust kostis juba eestikeelset mõminat. Tuli veidi kandu plaasterdada. Ähkides, puhkides, lõdisedes ajas Sven magamiskotisoojale kerele juba külmi riideid ümber, Pipigi lõi, veel Mardi kaisus, juba iseloomulikku nurru.

Idataevas tõmbas juba punakaks, kui sebisin Mauditi jääseina poole sõpru ootamata, tahtsin päikesetõusuks olla võimalikult kõrgel. Unustamatu vaade avneb siit muutuvais koiduvärvides põlevale idataevale läbi krokodilli hambareale sarnaneva Taculi sakilise lõunaharja.
Tuttav pudelikael, Mauditi kurule (4354 m) viiv, 40- 50°- ne, kohati lumes, kohati sinisest jääst sein, oli jälle troppis rahvast täis. 2 a. tagasi sai siinsamas, terve grupiga ummikus oodates, üdini läbi külmetatud. Seekord polnud õlgadel vastutust teiste eest- külma kõhuga ronisin seinal ukerdavaist, ammuli suil järele jõllitavaist, sellist nahhaalsust mitte oodata osanud giididest ja nende klientidest mööda. Adrenaliinikohin kõrvus, kolmes taktis jääkirkaga raiudes, vaid enesele loota saades, oli lausa erootiliselt erutav vaadata oranzides koiduvärvides nõlvalt alla jäisesse, musta, veel magavasse tühjusesse.
Mont_Maudit_NW_sein.jpgMont_Maudit_NW_sein_2.jpg
Mõnus värin kriipis hinge ka traverseerides Mauditi järsku loodeseina, mööda tuttavat labajalalaiust, kassidega jäässe raiutud rada.
Need viimased, tehniliselt siiski suhteliselt kerged lõigud on siiski kogu marsruudi raskeimad, aga uustulnukatele mägedes, ka seongus liikudes, psühholoogiliselt meeldejäävaimad ja just see teebki selle lihtsa tõusuraja MB- le nii tüütult ja ka ohtlikult populaarseks.
Brenva_kuru_.jpg
Edasi jäävad teele Brenva kurul (4309 m) MB lõuna- ehk Brenva seina kohal rippuvad meeletult ilusad ja võimsad majasuurused jäätunud lumekarniisid. Siis juba igav tagajalgade töö mööda laia ja enamasti lauget harja tipuni (4810 m). Kurul kohtasin omavahel köiega ühendatud vanapaari (arvata üle 60 aastased), kes just lõpetasid väikest puhke- ja einepausi. Tõusid ja … kallistasid üksteist, kerge musi ja rühkisid edasi tipu poole! Vägisi hakka uskuma ilusat muinaslugu, et siin ongi alpinismi ajalooline häll- kõik, lastest vanuriteni, ronivad mööda mägesid.

Lõpuks ometi (umbes 9.00) avanes horisont ka läände ja rada võttis suuna allapoole. Nagu ikka ilusa ilmaga, oli tipus totaalne ülerahvastatus, nagu Kadaka turul. Kiiret polnud kuskile, rahulolu täitis hinge. Pähe tuli mõte, et oleks möödunud, 2000- nda suvel ka Lenini üle seitsmetunandelises tipus nii hea enesetunne ja vaimuseisus olnud, küll ma siis oleks … vist rohkem emotsioone mällu talletanud, suutnud ümbritsevat ilu nautida.

Allatee oli esimesel mõnesajal meetril mõnus suusatamine saapataldadel poolemeetrises puuderlumes, matkakeppidega tasakaalu hoides. Ühe kaljusaarekese juures trehvasime Sveni, Pipi ja Mardiga. Neil oli ka kõik OK, kiirustada polnud kuhugi. Mardil vaid oli üks kass ää lagunenud, allaminek nüüd veidi ohtlikum. Jõudsidki nad ilusti enne keskpäeva üles, jõid tipuõlle, vennastusid 60 aastase, naturaalses muuseumivarustuses lätlasega, tegid gaasipõletil teed ja väikse eine.
Mont_Blanc..i__Mart.jpg
Tagasiteel oli pudelikael Mauditi kurul jälle umbes, Sven riputas oma köie üles. Allpool näitasid kamraadid ammuli suil vahtivaile muukeelseile, kuidas kiirelt, mõttetu ja segava ülejulgestuseta ronitakse ning pärastlõunaks olidki oma telgi juures tagasi.
Järgmisel päeval (14. 08) kolis tiim Sven&M&P oma kamad tagasi suurtesse seljakottidesse, teel põikasid M&P käed taskus veel ka Taculi tippu, saatjaks köites ja mõttetus varustuses tegelaste poolt M&P rumalust ja tühisust väljendavad üleolevad pilgud. Laskumine venis, sest agarate julgestajate tõttu tekkis loomarajale järjekord.
Väsinud, kuid õnnelik ja lärmakas kamp vallutas BC lõpuks kuskil pärastlõunal ja edasi suundusime koos juba … Torino baari ründama …

Tagasi 13- ndasse. Brenva kurule jõudnult mõtlesin, miks mitte ühe valuga ka raja kõrvale jäävat Mount Maudit’it (4468m) külastada. Lihtne, kuid järsk jäänõlv. Tipus ajasin juttu prantslasega, kes oli seal koos oma noorukese pojaga nädalalõpupiknikul. Õgisin silmadega kõrval asuvat maiuspala, närvekõditavat Brenva Spur’i (4- nda kategooria marsuut,, mida plaanisin koos Sveniga ronida, mis jääb aga kahjuks järgmist suve ootama (lisatud hiljem: mille ka tegime ära 2002, kuid mitte Sveniga).
Mount_Maudit.jpgMount_Maudit_2.jpg
Allateel sai mööda kimatud konnakoivasööjatekeelsest vist 8 pealisest pühapäevaalpinistide seltskonnast, KÕIK köiega omavahel ühendatud 2-3 meetriste vahedega, ilma köievaruta käes ja kõik ÜHE!!! köie küljes, kes ukerdasid võib olla 40° tehniliselt lihtsal lumisel firni-, jäänõlval. Loomulikult toimus kogu see äksõn mingile üksinda ohtlikus kohas ringikolavale hullule suunatud torisemise ja vihaste järelehüüete saatel. Nad ise olid sõna otseses mõttes tõsise potentsiaalse ohu allikaks neist allpool liikujaile, olles veendunud, et mitte nemad ei eksi praegu elementaarsete ohutusreeglite vastu. Oleks neilt küsitud, poleks nad kindlasti pidanud vajalikuks ürituse eelarvesse giidi palkamise kulusid lisada. Aga ühegi kukkudes oleks alumistel jalad alt löödud ja ülemisi endale peale tõmmates, poleks seda veerevat külakuhja enam miski peatada suutnud, nad oleksid kõigepealt üksteist, pead- jalad segamini veeredes, üsna kohe kirkadega ära fileerinud.

Kinnitanud Sveni ja Co telgis veidi keha, koorinud kõik liigsed vatid seljast, jalutasin ära Taculi (4248 m) tipuni. Alla asutades loobusin ootamast ja trügimast järjekordses traficjammis ja laskusin tipust kolmes taktis täiesti vabale, kuid vägagi järsule kõva firniga seinale ning traverseerides allpool tagasi loomarajale, võis ka siin linnukese kirja panna.
Tacul_j__murd.jpg
Tagasiteel, keerutades Taculi jäämurru ahistavate mõõtudega jääseinte vahel, kohtusin ülelahenaabritega, lobisesime. Lõõskava päikese all üle Midi kuru ja Geanti liustiku lõõmava praepanni minnes tõmbasin pükste pikad küljelukud täiesti lahti, et midagi olulist ära ei hauduks ning püksisäärte lehvides ja valgete kintsude välkudes olin 15 paiku, 13 tundi pärast lahkumist, uuesti oma kallis koduses BC- s, punastasin Kairi kallistustes, Kristjanit valvsalt silmist laskmata.
Pääsenud auavaldustest, saabus kauaoodatud õnnis hetk- õngitsesin telgi tuulepõlle alt sinna Kristjani eest öösel ära peidetud õllepurgi ja kellegagi jagamata kulistasin sisu vedelikupuudusest kähisevasse musta auku.
Organism sellega muidugi ei rahuldunud ja jalad viisid meid iseenesest … Torino baari poole …

Need 2 viimast mäge sai tehtud nii, nagu mind aegu tagasi aastaid oli õpetatud, et NII TEHA EI TOHI- vaid roiskuvas kapitalismis käiakse soolot. Sama issameiet olen ka ise edasi jutlustanud. Nüüd jääb vaid öelda, et ärge käige minu tegude, vaid minu sõnade järgi, kuid siiski, toppige pead ajude värskena hoidmiseks, nagu ämmagi, aeg ajalt külmaveetünni.

14. august

Koos päikesega lasime Kristjaniga kahekesi varvast Hiiglase Hamba (DG) ja Aiq. Du Rochefordi poole. Minule teine raund. Kuid saatuse vastu ei saa- hoolimata vahepeal kassihammastega avatud sprotikarbile, või äkki just tänu sellele, ei saanud me DG jalamist kaugemale. Kristjani tervis vedas alt, ronides hakkas vennal pea ringi käima ja pilt tasku kaduma ning kuna kutil on tõenäoliselt Kairiga mingid tõsised plaanid, ei pidanud ta edasist elu paremal juhul ratastoolis just ahvatlevaks. Keerasime otsa ringi. Laagris panid K&K oma voodid, pesud ja muud kodinad kokku ning sõitsid liftiga alla, 2 km madalamale, soojale maale kosuma. Kristjan tahtis ka ühe tuttava makaronisööjaga kohtuda ja valgete inimeste hulgas veini juua.

Varsti saabus S&M&P grupp just nii nagu üleval kirjeldasin ja kuigi ma, ausõna, ei plaaninud, ikka leidasime end varsti Torino armsast baarist õlut libistamas… Misteha, misteha …

15. august

Kümnes päev lumel, jääl, kaljudel. Prognoosi järgi peab täna ilma ära keerama. Kuid varahommik leidis mind jälle minemas meie laagri vaadet juba kümme päeva ehtinud Dent du Geant’i (4014 m) suunas, kolmandale katsele, seekord koos Mardi & Pipiga. Kui täna jääb DG tegemata, jääb ta tegemata kuni tuleva suveni. Ja K&K ootavad meid õhtul viimase lifti pealt soojas Courmayeuris veinidega.

Poole 11 paiku olimegi DG lääneseina all. Mägi kujutab endast sõna otseses mõttes teravat, püstloodsete, 70- 80° seintega, kohati vertikaalsete lõikudega, Itaalia ja Prantsusmaa vahelisel peaahelikul kõrguvat kahetipulist hammast.
Dent_du_Ge..rt_hari.jpgDent_du_Geant_2.jpg
Marsruudid O, S ja W seintel, mis algavad harjatasandilt, on hiirekõrvalise kaksiktipuni vaid ca 200 m pikad. Kuigi algselt plaanisime koos Sveniga ronida 80° lõunaseina, mida lühidusest hoolimata hinnatakse 5A kat. vääriliseks, arvas saatus teisiti ja nüüd siis läksime kolmekesi SW seinale, üritades tippu mööda klassikalist, 4A kateg. (kui ei kasuta fikseeritud köisi) marsruuti. Ja nagu kõik Alpide ilusate mägede klassikalised rajad ilusate ilmadega, oli ka see täna ülerahvastatud.

Teadmata põhjustel venitanud ja nina nokkinud oma seina all, jõudis 3 seltskonda meist rajale mineku järjekorras ette. Neist esimene, sakslaste 4 mehe seong oli tapvalt aeglane. Ootasime. Vasakul kuristik, paremal vertikaalne, sile sein- mujalt peale ei saa. Ootasime veel. Hispaanlaste paar loobus. Ikka ootame.

Lõpuks, 12.30 saime seinale. Joovastusega leidsin juba esimestel kümnetel meetritel, et see on vist just see, milleks ma siia tulin. Ronisin ees kaljuronimissussides. Keskendumist nõudev, tõsine, kuid ilus ja elegantne, heade nukkide ja pragudega järsk kalju. Julgestusjaamad on küll olemas, kuid nende vahel on küllalt põhjust ja võimalusi klemmide ja friendide abil vahejulgestuspunkte teha. Kaljunaelu polnud vaja. Pipi tuli teisena, Mart viimasena, rauakola kokku korjates. Pipil läks küll asi aeglselt, aga siiski visalt ülespoole.
Pensionieale lähenevas vanuses, kuid viimase peal vormis prantslastest segapaar jõudis järgi ja lendas mööda. Poolel marsruudil jõudsime esimeste fikseeritud köiteni. Otsustasin neid mitte kasutada, et maksimaalset kaiffi saada, pealegi on sein vaba ronimisega täiesti läbitav. Mart julgestas mind, jõudnud jaamani, kinnitasin Pipile köie, siis võtsin Mardi sisse. Kui seina kalle lähenes vertikaalsele, rauges Pipi jõud ja tahe ning otsustasime jätta ta enesejulgestuses meid ootama, ehteks väikesele kaljuservakesele.
DdG_seinal.jpgDdG_seinal_2.jpgPipi_DdG_valvepostil.jpg
Esimene nii tõsine mägi mõjub tõenäoliselt ka psüühikale, kuid siin ei saa hirmu või loobumist ette heita. See on normaalne enesesäilitamise refleks, kui inimene pole veel selliseks marsruudiks psüühiliselt, füüsiliselt valmis või on vajalikke kogemusi vähevõitu. Pealegi näitas ilm vastavalt prognoosidele ärevakstegevaid halvenemise märke. Tipuni oli veel sadakond meetrit. Aega jäi väheks.

Ronisime edasi, tempo selline, et hing paelaga kaelas. Ei pannud just eriti sageli vahejulgestuspunkte pragudesse, kalju oli ronitav, kuigi kukkuda oleks kus kurat. Adrenaliin kippus kõrvust välja pressima. Sein läks aina järsemaks, tuul puhus alt otse üles nii, et hingeldamisest kõrbenud kõrist vaevaga sülitades, lendas ihumahl sulle kohe vastu vahtimist tagasi.
Üleval oli mingi sebimine, kuid tippu veel ei paistnud. Vastutulijad ennustasid veel kahte köiepikkust. Ei tahtnud uskuda, et nii palju, kuid läksin siiski lõpuks kergema vastupanu teed ja kõige järsema lõigu ronisin fiks köit kasutades aja kokkuhoiuks. Selle lõppedes läks veidi laugemaks, kuid meie köis sai otsa. Tegin jaama, võtsin Mardi sisse ja läksin tema julgestuses edasi, keerasin nurga taha.

Ilm oli juba noor maru, nähtavus kohati olematu. Siinsamas, 5 meetrit kõrgemal paistsid kellegi peanupud. Küsimusele kaugel tipp on, mõmiseti midagi vastu. Jõudsin nendeni- TIPP pagan!!! Karjusin Mardile rõõmusõnumi ja julgestasin teda tipuni.
Õnnitlused. Kõrvaltipp, nii köiepikkuse jagu kõrval ja suure Neitsi Maarja kujuga, oli küll mõni meeter kõrgem. Kaht tippu ühendas nugaterav, siledate seintega kaljuhari. Hoolimata hilisest kellaajast (ca 15.15), mõtlesin proovida, laskusin veidi harjani, astusin jalaga peale ja … krt, see kõik liikus. Tegelikult väljendusin palju mahlakamalt, sest sakslaste ees oleks pidanud punastama vaid siis, kui nad oleksid venekeelset vandumist (näh, pärand vene kroonust) mõistnud. Ja kui ka mõistsid, kelle asi, bo%%i! Leidsin, et mu tütardel võib mind veel vaja minna ja pöörasin otsa ringi.
Dendu_Geant_tipus.jpg
Pärast tipuformaalsusi (jook, kõhupete, pildistamine, video jaoks polnud nähtavust) leidsime, et viimane aeg alla minna- Pipi külmab seal all liikumisvõimaluseta astmekesel kalju külge aheldatuna kringliks. Kuna sakslased kooserdasid kitsal tõusuteel ees, viskasime laskumisköie veidi kõrvale- loodeseinale, lootusega pärast pendliga õigele rajale tagasi saada.
Kasutasime kahte köit, seega sõitsime 50 m korraga. Veerand laskumist oli erutavalt negatiivne- jalad ei ulatanud vastu seina, keerlesid nagu vurr. Palusin jumalat ja kuradit, et kaljunukk, mille ümber on laskumisaas ja ka viimane ise, vastu peaksid. All haigutas vertikaalne sügavik kuni liustikuni, mitte enam 200 m nagu S ja W seinal vaid nii 600 m. Laskumiskaheksa saadanas keeras köied minust allpool krussi, nende pusimisega läks aega.
Ja siis oli köis otsas, aga ka jalad sai juba kaljule toetatud. Surusin end pendliga tugevalt paremale, leidsin kellegi poolt jäetud usaldusväärse julgestusjaama ning nägin Pipit 10 meetrit endast allpool külmasinise ja vesise ninaga lootusrikkalt üles meie poole piilumas. Tal jäi tipust puudu linnulennult 60 m! Kinnitasin enesejulgestuse, kisasin Mardile, et ta võib tulla, vabastasin end laskumisköiest ja kuulen äkki kummalist, kõrget, kuid vaibuvat heli- dzinnn- dziinnn- dziiiinnnn! Vaatan alla ja oh seda rõõmu- näen oma kallist sinist laskumiskaheksat igavikku lendamas … Siin ma targu ei korda väljendeid, mis veidi allpool kükitava Pipi kõrvu “hellitasid”. Kuid tema on sellise staaziga ja treenitud kõrvadega matkapiiga, et pööras vaid pilgu huvitatult üles.
Õnneks oli mul väike laskumisseib tagavaraks. Ka Mardil oli laskumisel probleeme köiekeerdudega. Pealekauba kiilus köis alla tõmmates kinni. Ja koos Mardi minu kõrvale maandumisega läks lahti tõeline purgaa koos lörtsiga. Sven oleks jälle öelnud, et sulasitta tuleb kaela. Murelikuks tegi- kaljud märjad, annaks taevas, et külmaks ei läheks, kassid jäid alla (viga) ja kohe kuidagi ei tahaks jäätunud kaljusid ronida sussides. Pipil juba nina sinine, lõdiseb.

Kohe kiire edasisõit jälle 50 m korraga, nüüd juba piki tuldud teed. Köisi alla tõmmates jäi viimane neist üleval jälle kuhugi kaljude vahele kinni. Pehmelt öeldes tulist kurja vandudes ronisin paarkümmend meetrit tagasi üles köit vabastama. Korras. Veel üks lühem sõit, siis väike traavers läbi vväääga ebameeldivalt libedate kaljudega kuluaari ja viimane sõit jälle üle negatiivse seina vurrina keereldes lõppes täpselt marsuudi alguses, kust me 5 tundi tagasi lahkusime.
Viimasel köite allatõmbamisel hakkas kõigevägevamal meist, kohmetunud käte, siniste ninade ja kohati läbiligunenud tegelastest vist kahju, igatahes köis kuhugi kinni ei jäänud. Ja koos selle osaga seiklusest sai otsa ka see taevane roppus. Päike tuli välja ja kogu taevas puhuti siniseks. Saapad, mis olin enne siia päikese kätte kuivama jätnud, olid lund täis. Kuid see oli nii tühine ebamugavus, sest hing oli rahul- me tegime väärilise mäe.
Õnnitlesime üksteist, see oli suurepärane ettekääne Kristeli kallistamiseks!

Nüüd jäi veel mööda lihtsaid, kuid märgi ja libedaid kaljusid ühes tükis liustikuni jõuda ja siis võib päeva juba kordaläinuks lugeda. Seda me ka tegime.
Veidi peale kaheksat jõudsime laagrisse, kus Sven ootas juba mingi kuuma joogiga. Sel päeval kahjuks enam alla, Courmayouri, ei jõudnud, viimane tõstuk oli ammu läinud. Öösel hakkas taevast veel korra mingit jama alla sadama. Kuid sel polnud enam meie jaoks tähtsust, oluline oli see, et Hiiglase Hammas oli tehtud.
Pole palju selliseid mägesid, mis on meelde jäänud. Dent du Geant arvatavasti jääb, jääb nii, et tahaks siia kindlasti tagasigi tulla, S seina ronima.
DdG_baaslaagrist.jpg
Aga kas me sel õhtul baari ka läksime, mina jälle ei mäleta …

Posted by valdek2 23.12.2008 01:22 Archived in Italy Tagged backpacking Comments (0)

Cervinia ja Veneetsia

Põgenemine sooja (ja) veini sisse

16. august

Tavaline hommik, selle vahega, et ilm on lõplikult untsus ja pakime laagrit allasõiduks. Kokku saime 4 peale 7 kotti. Sajab. Tarisime kamad Torino hütti ja tänu headele suhetele baarmeniga ning viimastele õlledele, saime kotid 100 m allpool asuvasse tõstukijaama saata väikese kaubaliftiga.

Entreves’is, kui jalad kuivale maale saame, ootavad juba ees selgelt närvilised K&K. Arusaadav ka- nad ootasid meid juba eile õhtul, teades, et läksime hommikul tõsist mäge tegema. Kuna meist mingit inffi polnud, oli igasugu hulle mõtteid pähe tikkunud ja Kairi teatas, et peab nüüd oma noori halle juukseid värvima hakkama. Aga varsti, pärast Kristjani poolset silitamist siit-sealt ja sealt ka, juba itsitas.
Tegime karavanide parklas kiire pesu- ja riietevahetuse peatuse ning võtsime suuna Aosta poole, kämpingusse. Enne, andes järgi 2 nädalasest üksluisest toidust nüristatud mõistuse nõudmistele, sai veel supermarketist mõttetu kuhja meie jaoks üleöö vastpandamatu ja eksootilise oreooli omandanud toiduaineid osta.

Esimest päeva eelmistest reisidest tuttavas kämpas võib nimetada “Suureks pesu-,veini- ja õllepäevaks” ja sellega oleks ka kõik ning lõplikult öeldud, sest teatavasti on all orus veinid, õlled mitmeid kordi odavamad, kui mägihüttides.
Eriti soodne on osta 5 liitriseid, sangaga klaaspudelis veine. Eks sai siis sisikond lõbusalt likku pandud. Ja tuli ka sisukas õhtu, lustakast mölast uute plaanideni, filosoofilistest globaalprobleemidest kärbseseenekaifini, jne. Meie järgmist eesmärki, Matterhorni lähevad ründama nüüd Sven, Mart, Valdek. K&K tegelevad kaljuronimisega ja mäesuusatamisega, Kristel läheb vennaliku Jaan Künnapi Alpiklubi bussile hääletades koju eksamiteks õppima.

17- 18 august

Siit on meelde jäänud suht vähe. Oli üks suur molutamine. Sõitsime Cerviniosse (2050 m), Matterhorni (edaspidi MH) alla. All sajab vihma, üleval lund- mägi on kuni jalamini valge. Ilm täiesti pees. Kahe aasta tagusest kogemusest on selge, et sellisena pole mõtet MH proovidagi- liiga ohtlik, kaljud ja praod lume all, libe.
Matterhorn__Cervinia.jpg
Kolame mööda Cerviniot, tüütame gaidoffissi rahvast, ilmaprognoosi keegi ei tea, vähemalt sellist mitte, mis meile sobiks. Näib lootusetu, et mitte öelda sitt seis. Kui ilm ka korda saab, võtab siiski mitu päeva, enne kui mägi lumest puhtaks sulab. Hiljemalt 25. augusti hommikul peame aga rattad kodu poole keerama. Otsime odavat majutust, kuid kõigi võimalustele vastavat hotelli Cervinios lihtsalt pole.

Õhtuks läksime Valtornenche lähedale kämpasse. Vot see õhtu oli meeldejääv. Tegime lausvihma eest ülisuure varjualuse alla peitunult õhtusööki. Samas suur itaallaste seltskond ja hispaania paarike. Õhtu arenedes vennastusime naabritega, nautides itaallaste külaslislahkust võis paneeritud sirmikute, hõõgveini ja karaokekontserdi näol. See oli ka ainuke helge lõik selles päevas.

Hommikul ilm enam vähem, pärast üleüldist pesu- ja telgikuivatamist, vurasime uuesti MH piiluma. Orus oli vahelduv pilvisus, vihma, lund ei sadanud, kuid mäed olid kõik pilvehõlmas- lumi ei sula. Kuid meil oli veel aega oodata.
Pubis_ilma_ootamas.jpg
Ootamist alustasimegi vabaõhupubis murul lamamistoolides, täiendades päikesevanni õllekonditsioneeriga.
Vahepeal tehti ka olulisi otsuseid. Svenil sai siiber, lõppes usk asja õnnestumisse ja otsustas koos Pipiga uttu tõmmata.
Õhtusöögi tegime teel alla maanteetaskus keset ümberringi roomavaid ahvatlevalt lihavaid viinamäetigusid (veini kõrvale). Pärast tuliseid vaidlusi otsustasime sõita Veneetsiasse ja lahkujad seal Künnapi bussile istutada.
Neil õhtuil jõime veini, jahedas ja vihmaga õlu ei istu.

19. august

Öö möödus kiirteedel Veneetsia poole vurades. Pool 6 paiku parkisime end laguuni kaldal Punta Sabbioni parklasse. Osutus tuttavaks kohaks 97- ndast aastast. Vajusime bussi kõrvale magamiskottidesse. Und jätkus 8.30-ni. Palavus ja sitikad ajasid meid nagu ussikesi kookoneist välja. Dziiiisas, kui hea on tunda, parema puudumisel, kuuma õhku sind silitamas.
Veneetsiasse.jpg
See päev saadeti mööda tüüpilist igavat city- ja beachiturismi viljeledes. Õllega. Jõudsin teab juba mitmendat korda veendumusele, et välismaal mööda turistidest tulvil linnu kolada pole minu jaoks. Kahju, et see mingi aja möödudes ununeb. Seetõttu sellest kahest päevast ei viitsi suurt rääkida, kasutan Mardi sõnu, kellele see oli esimene kord Veneetsias.
Mart: “Vaevalt sai hommikune lobi söödud, kui juba tuli ka parkla piletimüüja, et meie käest päevase parkimise taks sisse kasseerida. 13000 tugrikut. Toitusime ja siis plääsile. Vesi paistis ilge. Lõpuks leidsime motelli ranna, kus oli enam-vähem. Siis sadamasse. Veetrammiga jõudsime vähem kui tunniga otse püha Markuse platsi äärde, kaldaid palistamas tohutud turistide massid ja reisijaid varitsevad gondoljeerid- veneetsia paadimehed.

PiPi ja Sveni seljakotid otsustasime viia läbi linna raudeejaama pakihoidu. Sinnapoole siis ajama panimegi. Pool linna läbisime ühtlases, ühesuunalises tuhandepealises rahvavoolus, mis meenutas õhtul karjamaalt koju aetavat pudulojusekarja. Õudne. Siin peaks küll lehmade ees vabandama.
Täringumängijad, kisa- kära, kiiskav- sillerdav turistinänn ajaloohõngulises garneeringus! Peale Canale Grande ületamist läks veidi lahedamaks, aga ainult ajutiselt. Raudteejaama pool tungles samuti tohutu inimmass. Kogu linn on üks suur ja tüüpiline turistilõks.

Saabus aeg Pipi ja Sven ära saata. Künnapi rahva bussi juures kulus veel üle tunni muljetamiseks ja sooja õlle vägisi sissesurumiseks. Mis mees sa muidu oled ju. Tegime ka oma viimase grupipildi (mis ühtlasi oli ka esimene). Kui viimased uitajad linna pealt tagasi jõudsid, aeti rahvas bussi, tegime Pipile ja teistelegi Künnapi naistele pisarsilmil musi-kalli-pai ning nad võtsid suuna Tallinna poole.
Meie neljaga liitus aga Andrus, kes mõne päeva pärast pidi olema tööasjus Milanos. Kesklinna tagasi sõitsime veetrammiga. Jälgisin pisut seda peent mängu vee peal ning mu arvamus veesõidukite manööverdamisvõimest muutus täielikult. Vee peal sebisid läbisegi suur Lemmenlaiva tüüpi ookeanilainer, veetrammid ja igasugu kirju seltskond väikseid kaatreid, paate ja gondleid nagu igas kaliibris penisid jooksuajal külatänaval.
Tuiasime veel ringi, täitsime oma kõhtu hiina restoranis (muuseas hiina õlu oli super) ning juba pimedas linnas jalutasime tagasi Püha Marcuse platsile. Ainuke päevaga võrreldav muutus oli see, et tuvid olid magama läinud. Mõistlikud tegelased. Ilus oli ka pimedas veetrammiga tagasisõit Punta Sabbionisse. Parklasse, buss parkla nurka ning kõrvale magamiskottidesse lapiti.”

20. august

Mart: “8 paiku tuldi parklas järjekordselt raha küsima. Lasime jalga. Käigu pealt otsustasime kuhu sõita. Õnneks keerasime otsa valele poole. Jõudsime randa, kus keegi raha ei küsinud, vesi oli puhas ja soolane. Plääsinurka bussi taha improviseerisime köögi . Varsti saab süüa. Veneetsia mereväravas.

Ärasõit Cervinio poole algas väga pika ummikuga kuurorttsoonist lahkumisel, kuid kiirtee poole läks siiski lahedamaks. Tagasisõit Cerviniosse oli igav ja unine. Chatillonis täiendasime marketis veel õlle-, veini-, toiduvarusid ja siis üles Breuil Cervinia poole. Pärast pikki tasuta parkimis- ja telkimisvõimaluste otsinguid koperdasime Valtournenche ja Cervinia vahel pimedas hea ja illegaalse paiga otsa jõe ääres, kalakasvatuse vastas.
Andrus tegi emalikult maitsva õhtusöögi. Magustoiduks lai veinivalik.

Posted by valdek2 23.12.2008 01:20 Archived in Italy Tagged automotive Comments (0)

Matterhorn, Leon ridge ja otse koju

Mattvajuhorn, nüüd oled sa tehtud!

21.august

Hommik algas põhjaliku pakkimise ja ümberpakkimisega. Täna anname Mardiga stardipaugu Matterhornile (4478 m). Kotti jäid vaid oma arust eluks vajalikud asjad kuid ikka ta pagan oli vist oma 20 kg. Igasugust rauda (ronimisvarustust) oli ka muidugi üksjagu kaas võetud. Ei tea ju mida seal marsruudil just täpselt vaja läheb.
Eesmärk on jõuda MH tippu eestlaste jaoks uut, Leon’i harja mööda.
1999- ndal jõudsin sealsamas koos Valdo Kangur’iga Carelli hütini (3850 m). Tipule tõmbas vee peale ilm. 3 päeva olime hütis tormiarestis, siis sai aeg otsa, tuli tagasi koju sõita. Minule teine katse, Valdol olid sel suvel kahjuks teistsugused plaanid- ta jõudis siia alles siis, kui meie juba kodus olime.
Matterhorn_2.jpgMatterhorn__Leon_hari.jpgMatterhorn.._hari_2.jpg
Ärasaatmistseremoonia Cervinia peatõstukijaama juures K&K- ga. Embame. Tarime end lifti. Jäime lahkumisega veidi hilja peale ja teeme korrektiivid päevaplaani. Carrelli hüti asemel saab täna finishiks 1 km madalamal Ducca Degli Abbruzzi hütt (2800 m). Kartsime, et äkki ei jõua nii raskete kottidega enne pimedat Carrellini.
Ilmaprognoosi järgi on meil mäkketõusuks aega nädala lõpuni. Muuseas, prognoos pidas jälle paika. Meie lahkusime Itaaliast just veidi enne ilusa ilma lõppu ja Valdo jõudis Matterhorni alla kahjuks just uueks sajuperioodiks. Tipp jäi tal jälle tegemata, kuna polnud aega oodata.

Abruzzi hütt on viimane, kuhu kogu vikerkaarevärviline issanda loomaaed veel vähese vaevaga üles saab. Kes mööda rada jalutades, kes jeebiga mööda kiviseid serpentiine. Siin on veel rohelust, kenades järvesilmakestes saab vattisaanud varbaid jahutada, öömaja ja kõhugi täis. Siin näed vanu mägihunte- habetunud, musti, nad on just MH- lt saabunud, keeravad õlle hinge alla ja kiirustavad alla pidu panema. Teised on veel sileda lõuaga, nad joovad tavaliselt midagi toonusttõstvat ja ei vaata alla, vaid üles- on keskendunud eelseisvale. Kumbki tüüp ei eksponeeri ennast ega huvita neid eriti ka teised kohalviibijad- nad teavad ise oma väärtust. Samas hiirekõrvul tegelaste silmad aga ekslevad ringi, püüdes end võimalikult nähtavaks teha ja ära tabada, kas kõik saavad ikka aru, kui kõva alpinist ma olen. Paljud neist on varustust täis riputatud juba siin, keset veel rohelist aasa- eks ka vast eneseteadvuse tõstmiseks.
Ja imetlevaid, aukartust väljendavaid silmapaare on ilusa ilmaga siin lausa tänuväärselt murdu, järvesilmad, rohulapid ja terassid on palistatud erinevas kaliibris ja ümbermõõdus piknikupidajaist.

Üürisime toa ja revideerisime veel omi seljakotte. Nüüd leidus küll, mida maha jätta. Isegi magamiskotid- saime kinnitust, et Carrelli hütis on tekke küllaga. Keerasime lõpuks kõhud tuulevaikses kohas pärast kerget lõunat uinakuks päikese poole. Ärkasime, kui päike hakkas mägede taha kaduma ja oligi paras aeg õhtusöögiks. Vat sihuke alpinism- süüa ja magada mägede vahel, on ikka päris mõnus. Varakult keerasime uuesti põhku.

22. august

Äratus 5.00, priimus aknalaual käima, pudru, moos, tee. Kott kokku ja 6.15 hingasime juba karget hommikuõhku veel tähise taeva all. Idataevas oli juba punakas, MH tipupüramiidki hakkas sooje toone võtma. Väga lihtsad ja veel lihtsamad kaljud kuni Leoni lõunaseina alla jõdmiseni. Veel mõned päevad tagasi valged nõlvad olid nüüd juba peaaegu kuivad.
Leoni_kuru_traavers.jpg
Enne Leoni kuru pidime ületama paar üsna järsku lumenõlva, kus võiks köie välja võtta, kuid meil millegipärast sellist mõtet ei tulnud. Leoni kurult edasi muutub lehmarada varsti kaljukitsede rajaks, sedagi ei jagu kauaks ja tekkis soov end köiega ühendada. Sai juba ka ronida ja läks vaja reaalset julgestust.
Veidi enne Carrelli hütti on ees vist 12 meetrine vertikaalne sein sisenurgaga, mis nõuaks kunstlikku ronimist, kuid siin saab jämeda keti abil suht lihtsalt üles, kui biitsepsitest midagi leiab. Leoni rada MH- le loetakse ka klassikaliseks, küll Itaalia poolt, sellep siis on siin ilusa ilmaga alati palju rahvast ja fikseeritud köisi ja kette leiab kõikidelt rasketelt lõikudelt.
whymper_kuluaar.jpgLeoni_hari.jpg
Kui Carrelli hütt nähtavale ilmus, hoidsime juba teadlikult paremale, et mitte korrata minu 2 aasta tagust viga- siis sattusin liiga vasakule ja hüti alla jõudes leidsin õudusega, et hüti peldikuauk on otse minu kohal, äkki ei olnud enam kuhugi ohutult ja sanitaarselt käsi ega jalgu panna. Ainus pääsetee täpselt tuldud teed tagasi ja ruttu, enne kui keegi end üleval kergendama hakkab.
Repliigi korras- Carrelli hütt kuulub Itaalia Alpiklubile ja asub täpselt mäeharjale ehitatud profiiterasest platvormil, seega üks pool rippumas Itaalia ja teine Shveitsi poolel. Ja vot peldiku on itaallased ehitanud Shveitsi poolele ning olen kindel, et mitte kogemata. Ennem heameelega.
Ja loomulikult pole sel sitamajal lampkasti, tuule õige suuna ja külladase tugevuse korral ei jõua vedelam kraam mäenõlvani kümmekond meetrit allpool, vaid surutakse tuule jõul august tagasi üles. 3 korda võite arvata, mis siis juhtub.

5 tundi pärast Abruzzi hütist lahkumist astume päikesepaistest Carrelli hüti hämarusse (2 a. tagasi kulus meil selleks 8 h, kuid kaljud olid siis ka lume all). Peaaegu tühjus, vaid tsehhi vanapaar, üks inglane, üks itaallane. Ülesläinud pole veel alla jõudnud ja uus vahetus pole veel alt üles jõudnud. Vedas meil, saime valida pesad, topelttekid, ilma trügimiseta vettki homseks varuks sulatada. Eile õhtul oli hütt ikka pilgeni täis olnud.
Oodatult kogunes õhtuks rahvast murdu, nii hiliseid tipusttulijaid, kui ka homseid ülesminejaid. Ja aina juurde tuli, ka pimedas. Rahvaste paabel. Samaaegselt vaaritati ja söödi, magati ja pidutseti, tehti ettevalmistusi homseks tõusuks ja elati läbielatut veel kord ja lärmakalt läbi. Viimne kui magamiskoht oli täidetud. Keerasime end tekkide alla kerra. Mina igatahes sain ilma seespidiseid abivahendeid manustamata kohe nagu puuga pähe.

23. august, Tipupäev.

Äratus 4.30 kaasnes varase eeläratusega, sest juba tund aega varem algas vilgas sebimine. Peldiku taga lõdisev järjekord, unepaistes silmad helgivad otsmikulampide valgel. Inimesi magas hütis igal pool, vahekäigus, pööningul, söögitoas laudade all ja peal, väljas rõdulgi olid magamiskotikookonid kenasti reas. Nemad ei pidanud vähemalt kirvest hoidvat paksu õhku hingama.
Järjekord ka gaasipliitide kasutamiseks. Kavalamatel oma gaasipriimused kaasas, ka meil. Vesigi eile valmis sulatatud. Segasime mingi ülitoitva ja kaloririkka kiirmögina juhendi kohaselt valmis, tee otsa, varustus selga ja kell 6 startisime uuele seiklusele. Hoog rauges aga juba hüti nurgani jõudes, esimese seinakese all ootas juba nii tuttav järjekord (ette rutates mainin, et neid ootas meil veel palju ees).
MH__vana_C..li_h_tt.jpg
Veerand tunni pärast saime siiski rajale ja siis läks võidujooksuks. Natuur vist selline, et kui silmside eesronijaga tekkis, siis keegi nagu sundis kohe talle järele jõudma. Marsruut on vahelduva keerukusega, on tagajalgade tööd, on keskmise tasemega, tõsist ja väga tõsist ronimist. Kaljud enamasti puhtad, kuivad, ainult, kui rada põhja poole harja, päikesevarju läheb, kisub asi jäiseks ja tatiseks kätte. Mitte ei tahaks siin ilma kassideta ja julgestuseta olla. Lennata on ikka põrgulikult sügavale- 1,5 km ringis. Aga sellega võib end lohutada, et kui siit kukkuda, siis hirmus on vaid esimese matsuni. Edasi enam pole, kohe mitte kui midagi pole, ei pilti ega häält, ka valus mitte.
marsruudil.jpg
Mägi oli rahvast täis, võiduajamine jätkus kuni tipuni, paljudest saime mööda, mitmed ka meist, mõnedega ronisime paralleelselt, sama kiirusega. Kohati oli ikka küll hing paelaga kaelas. Köha. Kasutasime ära ka osa fikseeritud köisi, kette- tundes aukartust sellise mäe ees, tekib kahtlus, kas ikka suudad jääda ohutusse ajagraafikusse ja neid abilisi kasutamata enne pimedat alla jõuda. Pidevalt jäi mõni aeglasem seong ette, ronid habemesse torisedes nende selja taga ja siis näed, ees jätkub nukke enese mäe küljes hoidmiseks mõlemale, röögatad Mardile ugri- mugri keeles nii, et vaene tagaaetav pea võpatades õlgade vahele tõmbab: “Lähme!!!” ja sööstame. Kasvõi üle venna näppude, ettevaatlikult ja vabandades muidugi. See on siin nii tavaline, seda teevad kõik. Sellega harjub, sunnitult.
MH_traffic_jam.jpg
Seepärast, sõbrad, kes te tahate oma hinges mägedega ühte heita, maisest saastast vabaneda, näha vaid omaenda ärapõlenud lõusta mägijärve neitsiliku veepeegli kohale kummardades, minge Kaukaasiasse või mujale tsivilisatsioonivabadesse mägedesse, kuid mitte mingil juhul Alpide kuulsaimate tippude klassikalistele marsruutidele. Rahu, metsiku loodusega üheks saamist ja nirvaanat te sealt ei leia.
MH_tipp_2.jpgMH_tipp.jpg
Ja siis tuli TIPP!!! Embasime Mardiga mõlemad kuipalju kordi fotodel nähtud kuulsa mäe kuulsat tipuristi- suurt, rauast ja mälestustehõngulist. Kuipalju on sellest unistatud. Nüüd on ta siis tehtud, kui ikka ühes tükis ka alla jõuame!
Tipp (nii Itaalia kui ka Shveitsi oma) on suhteliselt väike ja kohati väga ohtlikult järsul ning teraval harjal. Tipupüramiid on vägev. Lõunapoolsed kaljuseinad laskuvad Itaalia poole algul vertikaalsetena ja kohati isegi negatiivseina. Põhjaseinale, Shveitsi poole tuleks esialgu tunduvalt laugem kukkumine- sind ootavalt hammastena jääst välja kasvavate kaljunukkidega nii 60°- ne jääsein, kust pärast hoovõttu jääl saadud kiirendusega, stardid vabalennule paralleelselt püstloodse põhjaseinaga.
Teineteisest tipuharjal möödumine nõuab häid närve. Inimesed tulid, surusid üksteisel käppa, hõiskasid veidi ja läksid taas. Ka teiselt poolt mäge, Hörnli klassikarajalt laekus aeg ajalt ronijaid. Mõned tulid ühelt poolt ja laskusid hoopis teisele poole. Sebimine nagu Kadaka turul. Kõik teavad, et siin sihuke jama on, aga ometi on see kogu maailmas nii ihaldatud mägi. Shveitslaste ja itaallaste hea müügitöö tulemus - üks nende oma “NOKIA” ’ist.

Tõmbasime Mardiga traditsioonilise tipuõlle rindu- no küll ta oli hea. Olen juba ammu tähele pannud, et õlle tõelise maitse tabad ära vaid mägedes. Ja kummalisel kombel paranevad maitseomadused võrdeliselt mäe kõrguse ja marsuudi raskusastme suurenemisega.
Pildistasime, filmisime. Vot selle video tegemisega on sellisel keerulisel tehnilisel ronimisel kahekesi olles probleeme. Pead valima, kas teed hea filmi ja julgestad kaaslast pehmelt öeldes nigelalt või julgestad hästi ning filmi teed kehvapoolse, et mitte öelda s .... Mõlemat korraga hästi ja ohutult teha kahekesi olles pole võimalik. Esimesel juhul on tõenäosus loojakarjaga ühineda vägagi kõrge. Valik on Sinu!

Sehkendasime tipus 1,5 tunni ringis, käisime ka idatipus. Ahmid silmadega ümbritsevat ja jääksidki ahmima. Allaminek polnud libedam. Ja jälle kooserdas üksjagu palju rahvast ees. Seda järskude seinte kohal, kus kinnitati laskumisköisi ja oodati oma järjekorda, tõugeldi ja roniti üksteisest üle.
Karauul, midagi taolist pole tesites mägedes kogenud. Aga noh mul pagasis enamasti ju ka vaid Kaukaasia ja Kesk- Aasia. Kuid viisakate külalistena õppisime meiegi kiiresti pererahva kombed ära ja varsti edestasime seda trügivat jõuku juba pikalt.
Harja laugemale jupikesele jõudes (Pic Tyndall), olime juba paraja edumaa kasvatanud, ka ees oli peaaegu inimtühi, otsustasime kerge lõuna ja hingetõmbepausi teha. Ja siis, pärast sööki nagu ikka, tundsin ärevusega, et uups, mingi alarm hakkas tööle seljapoolses alakehas, tuharate piirkonnas. Krt, oli seda siis nüüd vaja. Ebasobivaim aeg, kuigi tjah, koht oli tegelikult sobivaim- üks vähestest sellel marsruudil.
Puhkepaus.jpg
See jämedama ihuhäda probleem on tegelikult tehniliselt keerulistel mäkketõusudel tõsist suhtumist vääriv. Muuseas, “rohelise” mõttelaadiga alpinistid ei viska vertikaalsetel seinamarsruutidel ära ühtegi tühjakssöödud konservikarpi enne kui see on uuesti sõna otseses mõttes täis situtud. Kõik karbid ja kotid kuluvad marjaks ära. Et järgnevad grupid ronides käsi ära ei määriks ...

Sellega seoses tuli meelde üks vana lugu:
1997 aasta suvel, Alpides- Castori W sein, üsna siinsamas, Matterhorni lähedal. Tipueelne hari, terav, siledate, kahele poole järsult langevate jäiste firninõlvadega. Väike puhkepeatus, mil tuli üks ootamatu kakahäda käes vaevlev neiu julgestuses asjale saata. Mööda nõlva alla. Mehhanism käis lihtsalt- julgestusvöö maha, köis ümber kõhu, lasime ta ettevaatlikult nõlvast alla, kinnitasime köie ja keerasime selja. Kuni häbeliku hüüdeni: “valmis”. Normaalne tegelikult- mis teha.

Traavisime edasi allapoole, “tagaajajad” jõudsid juba lähedale. Üldiselt kukkus tihti nii välja, et seal, kus teised riputasid üles laskumisköied allasõiduks või liikusid vahelduvjulgestuses, pidasime meie Mardiga seda ülejulgestamiseks ja ajaraiskamiseks ning läksime jalgsi. Tunde küsimus. Võib öelda, et aga mis siis, kui midagi oleks juhtunud …. Elus võib igasugu asju juhtuda- auto võib ka tänaval otsa sõita, lahtises kanalisatioonikaevus võid jalad murda ... ja palju tõenäolisemalt.

Korra panime ka puuse. Äkki polnud enam kuhugi minna. Õige rada harjal oli eemalt nähtav, kuid sinna ei saanud ligi. Polnud mingit tahtmist neile seintele ronida, kust uuesti õige raja peale oleks pääsenud., üles tagasi ka ei kiskunud keerama. Hambad ristis, ettevaatlikult, klemme ja friende kaljupragudesse toppides ja korralikult julgestades jõudsime õigele rajale tagasi.
Kell pool kaheksa oli armsa Carrelli hüti raudne võreterass lõpuks turvaliselt jalge all. Kolmteist ja pool tundi. Pinge langes ja nüüd tajusid ka ääretut, põrgulikku väsimust. Seda ei leevendanud isegi viimane siia ülesveetud õllepurk. No kui, siis vast hästi natukene. Vajusime õiglaseunne. Mina ei kuulnud, kui uus majatäis rahvast öösel ja varahommikul, kes tipu, kes sooja maa poole, saabaste ja kirkade kolinal ajama panid. See öö oli kuhjaga välja teenitud.

24. august

Hommikul ärgates oli tuba peaaegu tühi. Mart tegi rahulikus miljöös hommikusöögi ja hilishommikul jätsime tühjenenud hütiga hüvasti. Enam meil siia, Leoni harjale asja ei ole. Järgmiseks suveks viskasin juba silma peale mitu kraadi vingematele inim- ja ketivabadele Matterhoni Furgg'i või Zmutt'i harjale. Neil ei pea inimestest üle ronima- oled silm silma vastu vaid Mäega.
Allatee onni lähedal tundus jäisem ja kehvem, kui üleeilne tõusutee siinsamas. Riputasime mitu korda laskumisköie, sõitsime 25 meetri kaupa. Leoni kuru, tuttav lumekuluaar, kuhu kaks aastat tagasi Valdoga laskusime. Rohkem ma sinna omal tahtel ei läheks. Miks, lugege 1999 aasta Alpide reisipäevikust. Veel paar lihtsat, kuid jäist kaljulõiku, jälle traavers üle kahe järsu lumenõlva ja siis piltlikult öeldes joostavad kaljud kuni Abruzzi hütini.
Korjasime hoiule antud kama kottidesse, jagasime ülesminejatele konsultatsioone ja edasi alla. Hing ei tahtnud siin enam olla- igatsesime sooja tuulekest, puuvilju, hästi süüa ja loomulikult veini, õlut. Ja palju.

Allatee võttis tunnikese., tõstukijaama jõudes valmistasid jalatallad põrgupiina, tinaraske seljakoti oleks tahtnud maha jätta, siia ja kohe. 15 min pärast olime juba Cervinios, Kairi ja Kristjani õnnitlusi vastu võtmas. Jesss, õnnestus jälle Kairit kallistada. Nägime ka kahte prantslast, kellega elasime Carrelli hütis koos vaid ühe õhtu, ronisime koos vaid ühe mäe ja uuesti kohtudes lobisesime, kui vanad ja lähedased tuttavad.
Breithorn_klassika.jpg
Ka Kairi & Kristjangi olid vahepeal mehetegusid teinud. Käisid ära Breithorni tipus ning tegid kaljuronimistuuri klassifitseeritud ja märgistatud marsruutidega vingetel kaljudel, mida leidus Cervinia ja Valtournenche ümbruse orunõlvadel küllaga.

Ja siis saabus hetk, mis oli peaaegu kinnisideeks saanud. Peatasime bussi Cervinia raekoja platsi servas, otse kellatorni all ja Martterhorni taustal sain lõpuks täita paari aasta taguse lubaduse ning öelda hingelt, millest olin samuti paar aastat unistanud: “Mattt Tvaju Horn, 2 aastat tagasi lubasin ma siinsamas seistes, et ükskord tulen ma tagasi NIIKUINII ja teen Su ära. Ja NÜÜD OLED SA TEHTUD”. Paugu ja vahujoaga nööpisin lahti selleks puhuks kodust kaasatoodud ja kiivalt juhiistme alla peidetud shampuse.
v_idushampus.jpg
Hea ja lõbus oli. Inimesed ümberringi naeratasid. Ka politsei, kes siinsamas kõrval seisis, ei teinud numbrit sellest, et kõik shampust joonud inimesed autosse ronisid. Nad said aru, mis toimus ja miks.

Ning ülerahvastatud Alpidest oma võõrkeelsete, trügivate alpinistidega ei olnudki enam nii siiber, kui ennem tundus.
Teadsin juba, et me tuleme siia tuleval suvel tagasi, siin on veel palju häid mägesid ja vingeid marsuute ronida. Ja ega häbematult odavaid ning häid veinegi tohi unustada. Põhjuse leiab ju alati!

25- 27 august

Pärast põhjalikku ihuharimist Aosta lähedal mingis kämpas ja viimast bussitagust Püha Õhtusöömaaega Itaalia külalislahkel pinnal koos 5 liitrise veinipunsuga, keerasimegi õhtul rattad Eesti poole. Jälle Bernardi tunnelisse, Alpide alt läbi. Sõit läbi Shveitsi, Saksamaa, Poola ja Baltikumi sai otsa pooleteise ööpäevaga.
Sellest ei jäänudki vist eriti muud meelde, kui vaid Poolas tee äärest ostetud ja bensujaama parklas priimusel võiga praetud koduselt jumalikud kukeseened.

Suvi ei läinudki luhta.
Ja olime jälle kodus, … mõneks ajaks ...

Posted by valdek2 23.12.2008 01:01 Archived in Italy Tagged backpacking Comments (0)

(Entries 1 - 6 of 6) Page [1]