A Travellerspoint blog

Ühesõnaga, ORA oli jälle teadagi kus ...

Minu reisipäevik, kus mälu värskendamiseks on kasutatud kalli reisikaaslase Mart Toomi märkmeid

Kirjutet septembris, 2001

4 - 6. august 2001

Viimaste päevade rabelemine sai äkki otsa. Uskumatu, kuid kõik oli valmis- n ühikut igatsugu reisil vajalikku infot paberile trükitud, toidukraami ja varustusekotid, kastid, suusad ja lumelauad ning sada muud asja nii bussi kui ka bussi katusele, suusaboksi laotud. Buss isegi puhtaks pestud ja tolmuimejaga üle käidud. Ja vuramegi ärkavast linnast välja, vastu uutele seiklustele.

Kell 4 öösel, pärast 3- 4 tunnist ärevat und, keerasin koduukse vaikselt lukku, jättes naise- lapsed magama ja alustasin oma uniste padjanäoliste reisikaaslaste kokkukorjamist inim- ja autotühjast, magavast linnast. Veidi pärast kella 5 keerasime rattad Ikla poole, et kahe päeva pärast välja jõuda Itaalia Alpide südamesse- Mont Blanci jalamile, Cormayeuri.

Kokku sai meid kuus: kaks silmarõõmu - Kairi (vahest reageeris ka hüüdnimele Ilus Poiss, enamasti kõnetajale valusalt) ja Kristel (aegade hämarusest tuntud ka Pipi’na, meie doktor) ning siis Kristjan, Mart, Sven ja mina.
Need viimased 4 ei olnud eriti ilusad. Esimesed neli on ka lootustandvad võrsed Eesti mägironimise uuesti haljendama löönud peenralt. Mina Sveniga esindasime aga eesti alpinistide nooremat keskiga.
meie.jpg
Päris oma mägironimisreisi orgunnimise ajendiks oli, et viimaste aastate sarnaste reiside tulemina sai siiber:
a) kolhoosisuuruste seltskondadega mägedes kolamisest, ronida sinna ning siis, kuhu ja kunas pead, mitte kuhu ja kunas tahad.
b) ronida mägesid ja marsruute, kus alpinism, kui tegevus, muutus teostamise käigus rutiinseks tagajalgade tööks, millest ei saanud adrenaliiniuima ja eneseteostusrõõmu.
Eesmärk oli ühine- eemale sebimisest, hääässti puhata, nautida odavat veini, ronida läbi mõned, vastavalt kogemustele, kas kergemad või keerulisemad, tavalisest rohkem tehnilisi alpinismioskusi ja -varustust nõudvad mäed ning marsruudid, mis peale ilusate vaadete ja muidu paradiisikogemuse pakkumise ka adrenaliinipumba tööle paneksid. Sõnaga, Mont Blanci kant ja Monte Rosa massiiv Alpide pärli, Matterhorniga.
MB_massiiv.jpgMatterhorn.jpg
Eesti, Läti, Leedu ja Poola läbisime nagu metsast ja kivist kardinate vahel - aastate jooksul on neid sõprusmaid nii palju mõlemat pidi läbitud, neist kirjutet ja heietatud, et ei mäletagi, kas tee ääres midagi ka vaadata on.
Sven leidis piigades tänulikud memuaarikuulajad ja püüdis pea kogu tee neil päid segi ajada verdtarretavate, reaalselt toimunud ja mittetoimunud lugudega valgetest ning mustadest alpinistidest.

Kuskil pärast keskööd sõitsime Varssavis kämpingu väravast sisse ja vajusime lausvihma alt mõneks tunniks telkidesse.
Kõigekôrgema tahtel või mittetahmisel ei lõppennud meie reis Varssavis- varahommikul kämpingust lahkudes unustasin oma kaelakoti koos kõigi enda ja bussi dokumentidega, oma ning grupi rahadega pesuruumi nagisse. Tänu kämpingust kilomeetri kaugusel tehtud kannakale, sprindidistantsile kämpa väravast pesulani ja paarile varasele, kuid õnneks uneähmase nägemisega silmapesijale ning jumal teab millele veel, rippus meie saatus veel nagis.

Roolis istusime kordamööda – aumeeste mäng, kõik tahtsid õlut- veini juua ja enne uuesti rooli istumist pea välja magada. Tüdrukud olid suurepärased autojuhid, nende valvekorra ajal võisin rahumeeli õlut libistada ja lambi looja lasta. Mida aga ei saa öelda, kui Sven roolis oli, tema kasutas gaasi ja piduripedaale roolis olles ainult ja sügavuti eneseväljendusvahendina- mõlemad olid kogu aeg põhjas, muidugi kordamööda.

Saksamaa ja Shveitsi läbimisest ei mäleta ka midagi erilist- steriilne, nukulik ja igav väikekodanlik ornung, vahest ehk Shveitsi mägesid oleks tahtnud silmaga katsuda, kuid oli juba hämar ja aina pimedamaks läks.

Shveitsi piirivalve suutis mulle pähe määrida hirmkalli aastase kehtivusega kiirtee kleepsu (mis oli tegelikult ka juba mitu kuud vana), kuna lühema kehtivusajaga pole olemas ja mina oma laostava seaduskuulelikkusega ei julgenud ka rusikaga rinnale tagudes kinnitada, et see buss ei jaksagi kiirteel sõita. Järgmised korrad ma nii enam ei tee.

Kui piirivalvuri uudishimu sai pagasnikus rahuldatud, tõmbasime hästi, kohe hästi kiiresti jeebet. Umbes 5 km pärast tahavaate peegliise kiigates, üllatusin- vaateväli oli tavalisest selgem ja avaram. Sa vana p...e, tagaluuk pärani. Sa vana kurat, kust need selja- ja muud kotid, nüüd kõik kraavidest üles leiab. Oleks piirivalve meie piirilt lahkudes siis kasvõi hoiatuslasu õhku lasknud.
Ime oli sündinud- KÕIK mis Tallinnas taha ladusime oli ALLES. Ei saa siin jätta mainimata nüüd, et pakkisin mina ja ka roolis olin mina.
Tagatipuks Grand. St. Bernardi tunnelini jõudes (seda mööda pääseb Alpide peaaheliku alt läbi Itaaliasse- Aosta orgu), tuli selle kasutamiseks (ja eks proovi seda mitte teha), välja laduda eelarvesse sisse arvestamata unustatud paras nuts.

Lõpuks, kell pool kuus , 6. augusti hommikul keeras Sven pärast 2800 km pikkust rallit läbi Euroopa, Courmayeuris, Mont Blanci jalamil, karavanide parklas süüte välja. Vajusime 2- 3 tunniks bussi kõrvale põhku. Kui jumalik oli pärast 2 ööpäeva jälle öist vaikust nuusutada.
Hommik koitis kuskil üheksa paiku. Alustasime päeva ümbruse uurimisega. Kõige elevusttekitavam oli auk asfaldis keset parklat, kus “karavanid” end õige kohaga peale sättides kergendamas käisid ja kõik oma reisijate vedelad ja paksud reisu jooksul paaki kogutud “isted” allamäge lasksid.
Courmayeur.jpgvorstikuivatus.jpg
Viskasime telgid kuivama ja hakkasime seljakotte, toidukaste lahti ja ümber pakkima (päevamenüüde kaupa), Kristjan ja Kairi (edaspidi kas. lühendit K&K) suundusid linna gaidoffisist infot otsima- ettevalmistused mäkke minekuks.
Mardist ja Pipist räägime edaspidi, kui M&P. Muuseas, toidujagamise käigus tuli puhastada ka niiskusest mõne päevaga pealt hallitama läinud suitsuvorstikange. Efektiivseimaks töövõtteks oli vorsti ühe käega otsast pihku haarates, teise käe abil tualettpaberiga mööda seda vägevat kangi üles alla nühkida. Nauditaivamalt ja professionaalseimalt õnnestus SEE TÖÖ naistel, meespubliku heakskiitvate kommentaaride saatel muidugi.

Pärast kõiki neid formaalsusi olime lõpuks valmis ja sõitsime Entreves’i tõstukijaama (1340 m). Parkisime bussi 10 päevaks otse jaama kõrvale tasulisse parklasse (tasuta) ja kolisime oma kotikuhilaga tõstukisse. See tõstukiliin on hetkel sirgeim elu tuiksoon kahe EU maa (Itaalia ja Prantsusmaa) vahel otse Mont Blanci kõrvalt mööda üle Alpide peaaheliku, muinasjutuliste vaadetega ümbritsevate mägede püstloodseile, jäiselt säravaile ja kaljustele seintele ja tippudele ning kuulsale Med de Glace’le. Maksab see muinasjutt muidugi vaadetele vääriliselt.
Mer_de_Glace.jpgBaaslaager.jpg
Samast õhtust alates sai meile 11 päevaks koduks 15 min kaugusele Torino mägihütist (3400 m), otse tõstukiliini all Flambeaux kurule ca 3400 m kõrgusel, kahest telgist püstitatud baaslaager (BC). Kõigile tsiviliseertud ja korralikele, suvist lund katsuma tulevaile turistidele arusaamatu ilmega vaatamiseks.
Peale selle kaevasime lumme ka korraliku köögiaugu ja peldiku. Viimasesse matsime osa oma hingest ja armastusest, ikkagi tähtsuselt teine ehitis pärast telke - parajalt sügav, küllalt kõrge lumeblokkidest seinaga kolmes küljes, 1x 1,5 m süvend ja ühte nurka kaevatud silindrilise auguga. Kahjuks ei fikseerinud, kellele langes au esimesele “istele”, usun ja loodan , et austusest grupijuhi vastu siiski mulle.
Igal juhul nautisid kõik mugavat kükkimisvõimalust ühendamaks hädavajalikkku meeldivaga- peldikusuust avanes vaade , millest ei saa rääkida, seda peab nägema. 10 milli $ eest sellist ei saa.
peldik.jpg
Telkidesse jagunesime paarikaupa- nii, et ühte 2 paari(kest) ja teise meessõprade paar- mina ja Sven. Ja sel õhtul hoidsime ranget aklimatiseerumisreziimi ega joonud, kui ma õieti mäletan, vist midagi karastusjoovastavat.
Esimene öö möödus rahulikult, kui mitte mainida minu vist kõrgusest tingitud maotühjendamist pelleri taha liustikule, hakkidele hommikuseks rõõmuks.

Posted by valdek2 23.12.2008 03:11 Archived in Italy Tagged backpacking

Email this entryFacebookStumbleUponRedditDel.icio.usIloho

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint