A Travellerspoint blog

Matterhorn, Leon ridge ja otse koju

Mattvajuhorn, nüüd oled sa tehtud!

21.august

Hommik algas põhjaliku pakkimise ja ümberpakkimisega. Täna anname Mardiga stardipaugu Matterhornile (4478 m). Kotti jäid vaid oma arust eluks vajalikud asjad kuid ikka ta pagan oli vist oma 20 kg. Igasugust rauda (ronimisvarustust) oli ka muidugi üksjagu kaas võetud. Ei tea ju mida seal marsruudil just täpselt vaja läheb.
Eesmärk on jõuda MH tippu eestlaste jaoks uut, Leon’i harja mööda.
1999- ndal jõudsin sealsamas koos Valdo Kangur’iga Carelli hütini (3850 m). Tipule tõmbas vee peale ilm. 3 päeva olime hütis tormiarestis, siis sai aeg otsa, tuli tagasi koju sõita. Minule teine katse, Valdol olid sel suvel kahjuks teistsugused plaanid- ta jõudis siia alles siis, kui meie juba kodus olime.
Matterhorn_2.jpgMatterhorn__Leon_hari.jpgMatterhorn.._hari_2.jpg
Ärasaatmistseremoonia Cervinia peatõstukijaama juures K&K- ga. Embame. Tarime end lifti. Jäime lahkumisega veidi hilja peale ja teeme korrektiivid päevaplaani. Carrelli hüti asemel saab täna finishiks 1 km madalamal Ducca Degli Abbruzzi hütt (2800 m). Kartsime, et äkki ei jõua nii raskete kottidega enne pimedat Carrellini.
Ilmaprognoosi järgi on meil mäkketõusuks aega nädala lõpuni. Muuseas, prognoos pidas jälle paika. Meie lahkusime Itaaliast just veidi enne ilusa ilma lõppu ja Valdo jõudis Matterhorni alla kahjuks just uueks sajuperioodiks. Tipp jäi tal jälle tegemata, kuna polnud aega oodata.

Abruzzi hütt on viimane, kuhu kogu vikerkaarevärviline issanda loomaaed veel vähese vaevaga üles saab. Kes mööda rada jalutades, kes jeebiga mööda kiviseid serpentiine. Siin on veel rohelust, kenades järvesilmakestes saab vattisaanud varbaid jahutada, öömaja ja kõhugi täis. Siin näed vanu mägihunte- habetunud, musti, nad on just MH- lt saabunud, keeravad õlle hinge alla ja kiirustavad alla pidu panema. Teised on veel sileda lõuaga, nad joovad tavaliselt midagi toonusttõstvat ja ei vaata alla, vaid üles- on keskendunud eelseisvale. Kumbki tüüp ei eksponeeri ennast ega huvita neid eriti ka teised kohalviibijad- nad teavad ise oma väärtust. Samas hiirekõrvul tegelaste silmad aga ekslevad ringi, püüdes end võimalikult nähtavaks teha ja ära tabada, kas kõik saavad ikka aru, kui kõva alpinist ma olen. Paljud neist on varustust täis riputatud juba siin, keset veel rohelist aasa- eks ka vast eneseteadvuse tõstmiseks.
Ja imetlevaid, aukartust väljendavaid silmapaare on ilusa ilmaga siin lausa tänuväärselt murdu, järvesilmad, rohulapid ja terassid on palistatud erinevas kaliibris ja ümbermõõdus piknikupidajaist.

Üürisime toa ja revideerisime veel omi seljakotte. Nüüd leidus küll, mida maha jätta. Isegi magamiskotid- saime kinnitust, et Carrelli hütis on tekke küllaga. Keerasime lõpuks kõhud tuulevaikses kohas pärast kerget lõunat uinakuks päikese poole. Ärkasime, kui päike hakkas mägede taha kaduma ja oligi paras aeg õhtusöögiks. Vat sihuke alpinism- süüa ja magada mägede vahel, on ikka päris mõnus. Varakult keerasime uuesti põhku.

22. august

Äratus 5.00, priimus aknalaual käima, pudru, moos, tee. Kott kokku ja 6.15 hingasime juba karget hommikuõhku veel tähise taeva all. Idataevas oli juba punakas, MH tipupüramiidki hakkas sooje toone võtma. Väga lihtsad ja veel lihtsamad kaljud kuni Leoni lõunaseina alla jõdmiseni. Veel mõned päevad tagasi valged nõlvad olid nüüd juba peaaegu kuivad.
Leoni_kuru_traavers.jpg
Enne Leoni kuru pidime ületama paar üsna järsku lumenõlva, kus võiks köie välja võtta, kuid meil millegipärast sellist mõtet ei tulnud. Leoni kurult edasi muutub lehmarada varsti kaljukitsede rajaks, sedagi ei jagu kauaks ja tekkis soov end köiega ühendada. Sai juba ka ronida ja läks vaja reaalset julgestust.
Veidi enne Carrelli hütti on ees vist 12 meetrine vertikaalne sein sisenurgaga, mis nõuaks kunstlikku ronimist, kuid siin saab jämeda keti abil suht lihtsalt üles, kui biitsepsitest midagi leiab. Leoni rada MH- le loetakse ka klassikaliseks, küll Itaalia poolt, sellep siis on siin ilusa ilmaga alati palju rahvast ja fikseeritud köisi ja kette leiab kõikidelt rasketelt lõikudelt.
whymper_kuluaar.jpgLeoni_hari.jpg
Kui Carrelli hütt nähtavale ilmus, hoidsime juba teadlikult paremale, et mitte korrata minu 2 aasta tagust viga- siis sattusin liiga vasakule ja hüti alla jõudes leidsin õudusega, et hüti peldikuauk on otse minu kohal, äkki ei olnud enam kuhugi ohutult ja sanitaarselt käsi ega jalgu panna. Ainus pääsetee täpselt tuldud teed tagasi ja ruttu, enne kui keegi end üleval kergendama hakkab.
Repliigi korras- Carrelli hütt kuulub Itaalia Alpiklubile ja asub täpselt mäeharjale ehitatud profiiterasest platvormil, seega üks pool rippumas Itaalia ja teine Shveitsi poolel. Ja vot peldiku on itaallased ehitanud Shveitsi poolele ning olen kindel, et mitte kogemata. Ennem heameelega.
Ja loomulikult pole sel sitamajal lampkasti, tuule õige suuna ja külladase tugevuse korral ei jõua vedelam kraam mäenõlvani kümmekond meetrit allpool, vaid surutakse tuule jõul august tagasi üles. 3 korda võite arvata, mis siis juhtub.

5 tundi pärast Abruzzi hütist lahkumist astume päikesepaistest Carrelli hüti hämarusse (2 a. tagasi kulus meil selleks 8 h, kuid kaljud olid siis ka lume all). Peaaegu tühjus, vaid tsehhi vanapaar, üks inglane, üks itaallane. Ülesläinud pole veel alla jõudnud ja uus vahetus pole veel alt üles jõudnud. Vedas meil, saime valida pesad, topelttekid, ilma trügimiseta vettki homseks varuks sulatada. Eile õhtul oli hütt ikka pilgeni täis olnud.
Oodatult kogunes õhtuks rahvast murdu, nii hiliseid tipusttulijaid, kui ka homseid ülesminejaid. Ja aina juurde tuli, ka pimedas. Rahvaste paabel. Samaaegselt vaaritati ja söödi, magati ja pidutseti, tehti ettevalmistusi homseks tõusuks ja elati läbielatut veel kord ja lärmakalt läbi. Viimne kui magamiskoht oli täidetud. Keerasime end tekkide alla kerra. Mina igatahes sain ilma seespidiseid abivahendeid manustamata kohe nagu puuga pähe.

23. august, Tipupäev.

Äratus 4.30 kaasnes varase eeläratusega, sest juba tund aega varem algas vilgas sebimine. Peldiku taga lõdisev järjekord, unepaistes silmad helgivad otsmikulampide valgel. Inimesi magas hütis igal pool, vahekäigus, pööningul, söögitoas laudade all ja peal, väljas rõdulgi olid magamiskotikookonid kenasti reas. Nemad ei pidanud vähemalt kirvest hoidvat paksu õhku hingama.
Järjekord ka gaasipliitide kasutamiseks. Kavalamatel oma gaasipriimused kaasas, ka meil. Vesigi eile valmis sulatatud. Segasime mingi ülitoitva ja kaloririkka kiirmögina juhendi kohaselt valmis, tee otsa, varustus selga ja kell 6 startisime uuele seiklusele. Hoog rauges aga juba hüti nurgani jõudes, esimese seinakese all ootas juba nii tuttav järjekord (ette rutates mainin, et neid ootas meil veel palju ees).
MH__vana_C..li_h_tt.jpg
Veerand tunni pärast saime siiski rajale ja siis läks võidujooksuks. Natuur vist selline, et kui silmside eesronijaga tekkis, siis keegi nagu sundis kohe talle järele jõudma. Marsruut on vahelduva keerukusega, on tagajalgade tööd, on keskmise tasemega, tõsist ja väga tõsist ronimist. Kaljud enamasti puhtad, kuivad, ainult, kui rada põhja poole harja, päikesevarju läheb, kisub asi jäiseks ja tatiseks kätte. Mitte ei tahaks siin ilma kassideta ja julgestuseta olla. Lennata on ikka põrgulikult sügavale- 1,5 km ringis. Aga sellega võib end lohutada, et kui siit kukkuda, siis hirmus on vaid esimese matsuni. Edasi enam pole, kohe mitte kui midagi pole, ei pilti ega häält, ka valus mitte.
marsruudil.jpg
Mägi oli rahvast täis, võiduajamine jätkus kuni tipuni, paljudest saime mööda, mitmed ka meist, mõnedega ronisime paralleelselt, sama kiirusega. Kohati oli ikka küll hing paelaga kaelas. Köha. Kasutasime ära ka osa fikseeritud köisi, kette- tundes aukartust sellise mäe ees, tekib kahtlus, kas ikka suudad jääda ohutusse ajagraafikusse ja neid abilisi kasutamata enne pimedat alla jõuda. Pidevalt jäi mõni aeglasem seong ette, ronid habemesse torisedes nende selja taga ja siis näed, ees jätkub nukke enese mäe küljes hoidmiseks mõlemale, röögatad Mardile ugri- mugri keeles nii, et vaene tagaaetav pea võpatades õlgade vahele tõmbab: “Lähme!!!” ja sööstame. Kasvõi üle venna näppude, ettevaatlikult ja vabandades muidugi. See on siin nii tavaline, seda teevad kõik. Sellega harjub, sunnitult.
MH_traffic_jam.jpg
Seepärast, sõbrad, kes te tahate oma hinges mägedega ühte heita, maisest saastast vabaneda, näha vaid omaenda ärapõlenud lõusta mägijärve neitsiliku veepeegli kohale kummardades, minge Kaukaasiasse või mujale tsivilisatsioonivabadesse mägedesse, kuid mitte mingil juhul Alpide kuulsaimate tippude klassikalistele marsruutidele. Rahu, metsiku loodusega üheks saamist ja nirvaanat te sealt ei leia.
MH_tipp_2.jpgMH_tipp.jpg
Ja siis tuli TIPP!!! Embasime Mardiga mõlemad kuipalju kordi fotodel nähtud kuulsa mäe kuulsat tipuristi- suurt, rauast ja mälestustehõngulist. Kuipalju on sellest unistatud. Nüüd on ta siis tehtud, kui ikka ühes tükis ka alla jõuame!
Tipp (nii Itaalia kui ka Shveitsi oma) on suhteliselt väike ja kohati väga ohtlikult järsul ning teraval harjal. Tipupüramiid on vägev. Lõunapoolsed kaljuseinad laskuvad Itaalia poole algul vertikaalsetena ja kohati isegi negatiivseina. Põhjaseinale, Shveitsi poole tuleks esialgu tunduvalt laugem kukkumine- sind ootavalt hammastena jääst välja kasvavate kaljunukkidega nii 60°- ne jääsein, kust pärast hoovõttu jääl saadud kiirendusega, stardid vabalennule paralleelselt püstloodse põhjaseinaga.
Teineteisest tipuharjal möödumine nõuab häid närve. Inimesed tulid, surusid üksteisel käppa, hõiskasid veidi ja läksid taas. Ka teiselt poolt mäge, Hörnli klassikarajalt laekus aeg ajalt ronijaid. Mõned tulid ühelt poolt ja laskusid hoopis teisele poole. Sebimine nagu Kadaka turul. Kõik teavad, et siin sihuke jama on, aga ometi on see kogu maailmas nii ihaldatud mägi. Shveitslaste ja itaallaste hea müügitöö tulemus - üks nende oma “NOKIA” ’ist.

Tõmbasime Mardiga traditsioonilise tipuõlle rindu- no küll ta oli hea. Olen juba ammu tähele pannud, et õlle tõelise maitse tabad ära vaid mägedes. Ja kummalisel kombel paranevad maitseomadused võrdeliselt mäe kõrguse ja marsuudi raskusastme suurenemisega.
Pildistasime, filmisime. Vot selle video tegemisega on sellisel keerulisel tehnilisel ronimisel kahekesi olles probleeme. Pead valima, kas teed hea filmi ja julgestad kaaslast pehmelt öeldes nigelalt või julgestad hästi ning filmi teed kehvapoolse, et mitte öelda s .... Mõlemat korraga hästi ja ohutult teha kahekesi olles pole võimalik. Esimesel juhul on tõenäosus loojakarjaga ühineda vägagi kõrge. Valik on Sinu!

Sehkendasime tipus 1,5 tunni ringis, käisime ka idatipus. Ahmid silmadega ümbritsevat ja jääksidki ahmima. Allaminek polnud libedam. Ja jälle kooserdas üksjagu palju rahvast ees. Seda järskude seinte kohal, kus kinnitati laskumisköisi ja oodati oma järjekorda, tõugeldi ja roniti üksteisest üle.
Karauul, midagi taolist pole tesites mägedes kogenud. Aga noh mul pagasis enamasti ju ka vaid Kaukaasia ja Kesk- Aasia. Kuid viisakate külalistena õppisime meiegi kiiresti pererahva kombed ära ja varsti edestasime seda trügivat jõuku juba pikalt.
Harja laugemale jupikesele jõudes (Pic Tyndall), olime juba paraja edumaa kasvatanud, ka ees oli peaaegu inimtühi, otsustasime kerge lõuna ja hingetõmbepausi teha. Ja siis, pärast sööki nagu ikka, tundsin ärevusega, et uups, mingi alarm hakkas tööle seljapoolses alakehas, tuharate piirkonnas. Krt, oli seda siis nüüd vaja. Ebasobivaim aeg, kuigi tjah, koht oli tegelikult sobivaim- üks vähestest sellel marsruudil.
Puhkepaus.jpg
See jämedama ihuhäda probleem on tegelikult tehniliselt keerulistel mäkketõusudel tõsist suhtumist vääriv. Muuseas, “rohelise” mõttelaadiga alpinistid ei viska vertikaalsetel seinamarsruutidel ära ühtegi tühjakssöödud konservikarpi enne kui see on uuesti sõna otseses mõttes täis situtud. Kõik karbid ja kotid kuluvad marjaks ära. Et järgnevad grupid ronides käsi ära ei määriks ...

Sellega seoses tuli meelde üks vana lugu:
1997 aasta suvel, Alpides- Castori W sein, üsna siinsamas, Matterhorni lähedal. Tipueelne hari, terav, siledate, kahele poole järsult langevate jäiste firninõlvadega. Väike puhkepeatus, mil tuli üks ootamatu kakahäda käes vaevlev neiu julgestuses asjale saata. Mööda nõlva alla. Mehhanism käis lihtsalt- julgestusvöö maha, köis ümber kõhu, lasime ta ettevaatlikult nõlvast alla, kinnitasime köie ja keerasime selja. Kuni häbeliku hüüdeni: “valmis”. Normaalne tegelikult- mis teha.

Traavisime edasi allapoole, “tagaajajad” jõudsid juba lähedale. Üldiselt kukkus tihti nii välja, et seal, kus teised riputasid üles laskumisköied allasõiduks või liikusid vahelduvjulgestuses, pidasime meie Mardiga seda ülejulgestamiseks ja ajaraiskamiseks ning läksime jalgsi. Tunde küsimus. Võib öelda, et aga mis siis, kui midagi oleks juhtunud …. Elus võib igasugu asju juhtuda- auto võib ka tänaval otsa sõita, lahtises kanalisatioonikaevus võid jalad murda ... ja palju tõenäolisemalt.

Korra panime ka puuse. Äkki polnud enam kuhugi minna. Õige rada harjal oli eemalt nähtav, kuid sinna ei saanud ligi. Polnud mingit tahtmist neile seintele ronida, kust uuesti õige raja peale oleks pääsenud., üles tagasi ka ei kiskunud keerama. Hambad ristis, ettevaatlikult, klemme ja friende kaljupragudesse toppides ja korralikult julgestades jõudsime õigele rajale tagasi.
Kell pool kaheksa oli armsa Carrelli hüti raudne võreterass lõpuks turvaliselt jalge all. Kolmteist ja pool tundi. Pinge langes ja nüüd tajusid ka ääretut, põrgulikku väsimust. Seda ei leevendanud isegi viimane siia ülesveetud õllepurk. No kui, siis vast hästi natukene. Vajusime õiglaseunne. Mina ei kuulnud, kui uus majatäis rahvast öösel ja varahommikul, kes tipu, kes sooja maa poole, saabaste ja kirkade kolinal ajama panid. See öö oli kuhjaga välja teenitud.

24. august

Hommikul ärgates oli tuba peaaegu tühi. Mart tegi rahulikus miljöös hommikusöögi ja hilishommikul jätsime tühjenenud hütiga hüvasti. Enam meil siia, Leoni harjale asja ei ole. Järgmiseks suveks viskasin juba silma peale mitu kraadi vingematele inim- ja ketivabadele Matterhoni Furgg'i või Zmutt'i harjale. Neil ei pea inimestest üle ronima- oled silm silma vastu vaid Mäega.
Allatee onni lähedal tundus jäisem ja kehvem, kui üleeilne tõusutee siinsamas. Riputasime mitu korda laskumisköie, sõitsime 25 meetri kaupa. Leoni kuru, tuttav lumekuluaar, kuhu kaks aastat tagasi Valdoga laskusime. Rohkem ma sinna omal tahtel ei läheks. Miks, lugege 1999 aasta Alpide reisipäevikust. Veel paar lihtsat, kuid jäist kaljulõiku, jälle traavers üle kahe järsu lumenõlva ja siis piltlikult öeldes joostavad kaljud kuni Abruzzi hütini.
Korjasime hoiule antud kama kottidesse, jagasime ülesminejatele konsultatsioone ja edasi alla. Hing ei tahtnud siin enam olla- igatsesime sooja tuulekest, puuvilju, hästi süüa ja loomulikult veini, õlut. Ja palju.

Allatee võttis tunnikese., tõstukijaama jõudes valmistasid jalatallad põrgupiina, tinaraske seljakoti oleks tahtnud maha jätta, siia ja kohe. 15 min pärast olime juba Cervinios, Kairi ja Kristjani õnnitlusi vastu võtmas. Jesss, õnnestus jälle Kairit kallistada. Nägime ka kahte prantslast, kellega elasime Carrelli hütis koos vaid ühe õhtu, ronisime koos vaid ühe mäe ja uuesti kohtudes lobisesime, kui vanad ja lähedased tuttavad.
Breithorn_klassika.jpg
Ka Kairi & Kristjangi olid vahepeal mehetegusid teinud. Käisid ära Breithorni tipus ning tegid kaljuronimistuuri klassifitseeritud ja märgistatud marsruutidega vingetel kaljudel, mida leidus Cervinia ja Valtournenche ümbruse orunõlvadel küllaga.

Ja siis saabus hetk, mis oli peaaegu kinnisideeks saanud. Peatasime bussi Cervinia raekoja platsi servas, otse kellatorni all ja Martterhorni taustal sain lõpuks täita paari aasta taguse lubaduse ning öelda hingelt, millest olin samuti paar aastat unistanud: “Mattt Tvaju Horn, 2 aastat tagasi lubasin ma siinsamas seistes, et ükskord tulen ma tagasi NIIKUINII ja teen Su ära. Ja NÜÜD OLED SA TEHTUD”. Paugu ja vahujoaga nööpisin lahti selleks puhuks kodust kaasatoodud ja kiivalt juhiistme alla peidetud shampuse.
v_idushampus.jpg
Hea ja lõbus oli. Inimesed ümberringi naeratasid. Ka politsei, kes siinsamas kõrval seisis, ei teinud numbrit sellest, et kõik shampust joonud inimesed autosse ronisid. Nad said aru, mis toimus ja miks.

Ning ülerahvastatud Alpidest oma võõrkeelsete, trügivate alpinistidega ei olnudki enam nii siiber, kui ennem tundus.
Teadsin juba, et me tuleme siia tuleval suvel tagasi, siin on veel palju häid mägesid ja vingeid marsuute ronida. Ja ega häbematult odavaid ning häid veinegi tohi unustada. Põhjuse leiab ju alati!

25- 27 august

Pärast põhjalikku ihuharimist Aosta lähedal mingis kämpas ja viimast bussitagust Püha Õhtusöömaaega Itaalia külalislahkel pinnal koos 5 liitrise veinipunsuga, keerasimegi õhtul rattad Eesti poole. Jälle Bernardi tunnelisse, Alpide alt läbi. Sõit läbi Shveitsi, Saksamaa, Poola ja Baltikumi sai otsa pooleteise ööpäevaga.
Sellest ei jäänudki vist eriti muud meelde, kui vaid Poolas tee äärest ostetud ja bensujaama parklas priimusel võiga praetud koduselt jumalikud kukeseened.

Suvi ei läinudki luhta.
Ja olime jälle kodus, … mõneks ajaks ...

Posted by valdek2 01:01 Archived in Italy Tagged backpacking

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint