A Travellerspoint blog

Cervinia ja Veneetsia

Põgenemine sooja (ja) veini sisse

16. august

Tavaline hommik, selle vahega, et ilm on lõplikult untsus ja pakime laagrit allasõiduks. Kokku saime 4 peale 7 kotti. Sajab. Tarisime kamad Torino hütti ja tänu headele suhetele baarmeniga ning viimastele õlledele, saime kotid 100 m allpool asuvasse tõstukijaama saata väikese kaubaliftiga.

Entreves’is, kui jalad kuivale maale saame, ootavad juba ees selgelt närvilised K&K. Arusaadav ka- nad ootasid meid juba eile õhtul, teades, et läksime hommikul tõsist mäge tegema. Kuna meist mingit inffi polnud, oli igasugu hulle mõtteid pähe tikkunud ja Kairi teatas, et peab nüüd oma noori halle juukseid värvima hakkama. Aga varsti, pärast Kristjani poolset silitamist siit-sealt ja sealt ka, juba itsitas.
Tegime karavanide parklas kiire pesu- ja riietevahetuse peatuse ning võtsime suuna Aosta poole, kämpingusse. Enne, andes järgi 2 nädalasest üksluisest toidust nüristatud mõistuse nõudmistele, sai veel supermarketist mõttetu kuhja meie jaoks üleöö vastpandamatu ja eksootilise oreooli omandanud toiduaineid osta.

Esimest päeva eelmistest reisidest tuttavas kämpas võib nimetada “Suureks pesu-,veini- ja õllepäevaks” ja sellega oleks ka kõik ning lõplikult öeldud, sest teatavasti on all orus veinid, õlled mitmeid kordi odavamad, kui mägihüttides.
Eriti soodne on osta 5 liitriseid, sangaga klaaspudelis veine. Eks sai siis sisikond lõbusalt likku pandud. Ja tuli ka sisukas õhtu, lustakast mölast uute plaanideni, filosoofilistest globaalprobleemidest kärbseseenekaifini, jne. Meie järgmist eesmärki, Matterhorni lähevad ründama nüüd Sven, Mart, Valdek. K&K tegelevad kaljuronimisega ja mäesuusatamisega, Kristel läheb vennaliku Jaan Künnapi Alpiklubi bussile hääletades koju eksamiteks õppima.

17- 18 august

Siit on meelde jäänud suht vähe. Oli üks suur molutamine. Sõitsime Cerviniosse (2050 m), Matterhorni (edaspidi MH) alla. All sajab vihma, üleval lund- mägi on kuni jalamini valge. Ilm täiesti pees. Kahe aasta tagusest kogemusest on selge, et sellisena pole mõtet MH proovidagi- liiga ohtlik, kaljud ja praod lume all, libe.
Matterhorn__Cervinia.jpg
Kolame mööda Cerviniot, tüütame gaidoffissi rahvast, ilmaprognoosi keegi ei tea, vähemalt sellist mitte, mis meile sobiks. Näib lootusetu, et mitte öelda sitt seis. Kui ilm ka korda saab, võtab siiski mitu päeva, enne kui mägi lumest puhtaks sulab. Hiljemalt 25. augusti hommikul peame aga rattad kodu poole keerama. Otsime odavat majutust, kuid kõigi võimalustele vastavat hotelli Cervinios lihtsalt pole.

Õhtuks läksime Valtornenche lähedale kämpasse. Vot see õhtu oli meeldejääv. Tegime lausvihma eest ülisuure varjualuse alla peitunult õhtusööki. Samas suur itaallaste seltskond ja hispaania paarike. Õhtu arenedes vennastusime naabritega, nautides itaallaste külaslislahkust võis paneeritud sirmikute, hõõgveini ja karaokekontserdi näol. See oli ka ainuke helge lõik selles päevas.

Hommikul ilm enam vähem, pärast üleüldist pesu- ja telgikuivatamist, vurasime uuesti MH piiluma. Orus oli vahelduv pilvisus, vihma, lund ei sadanud, kuid mäed olid kõik pilvehõlmas- lumi ei sula. Kuid meil oli veel aega oodata.
Pubis_ilma_ootamas.jpg
Ootamist alustasimegi vabaõhupubis murul lamamistoolides, täiendades päikesevanni õllekonditsioneeriga.
Vahepeal tehti ka olulisi otsuseid. Svenil sai siiber, lõppes usk asja õnnestumisse ja otsustas koos Pipiga uttu tõmmata.
Õhtusöögi tegime teel alla maanteetaskus keset ümberringi roomavaid ahvatlevalt lihavaid viinamäetigusid (veini kõrvale). Pärast tuliseid vaidlusi otsustasime sõita Veneetsiasse ja lahkujad seal Künnapi bussile istutada.
Neil õhtuil jõime veini, jahedas ja vihmaga õlu ei istu.

19. august

Öö möödus kiirteedel Veneetsia poole vurades. Pool 6 paiku parkisime end laguuni kaldal Punta Sabbioni parklasse. Osutus tuttavaks kohaks 97- ndast aastast. Vajusime bussi kõrvale magamiskottidesse. Und jätkus 8.30-ni. Palavus ja sitikad ajasid meid nagu ussikesi kookoneist välja. Dziiiisas, kui hea on tunda, parema puudumisel, kuuma õhku sind silitamas.
Veneetsiasse.jpg
See päev saadeti mööda tüüpilist igavat city- ja beachiturismi viljeledes. Õllega. Jõudsin teab juba mitmendat korda veendumusele, et välismaal mööda turistidest tulvil linnu kolada pole minu jaoks. Kahju, et see mingi aja möödudes ununeb. Seetõttu sellest kahest päevast ei viitsi suurt rääkida, kasutan Mardi sõnu, kellele see oli esimene kord Veneetsias.
Mart: “Vaevalt sai hommikune lobi söödud, kui juba tuli ka parkla piletimüüja, et meie käest päevase parkimise taks sisse kasseerida. 13000 tugrikut. Toitusime ja siis plääsile. Vesi paistis ilge. Lõpuks leidsime motelli ranna, kus oli enam-vähem. Siis sadamasse. Veetrammiga jõudsime vähem kui tunniga otse püha Markuse platsi äärde, kaldaid palistamas tohutud turistide massid ja reisijaid varitsevad gondoljeerid- veneetsia paadimehed.

PiPi ja Sveni seljakotid otsustasime viia läbi linna raudeejaama pakihoidu. Sinnapoole siis ajama panimegi. Pool linna läbisime ühtlases, ühesuunalises tuhandepealises rahvavoolus, mis meenutas õhtul karjamaalt koju aetavat pudulojusekarja. Õudne. Siin peaks küll lehmade ees vabandama.
Täringumängijad, kisa- kära, kiiskav- sillerdav turistinänn ajaloohõngulises garneeringus! Peale Canale Grande ületamist läks veidi lahedamaks, aga ainult ajutiselt. Raudteejaama pool tungles samuti tohutu inimmass. Kogu linn on üks suur ja tüüpiline turistilõks.

Saabus aeg Pipi ja Sven ära saata. Künnapi rahva bussi juures kulus veel üle tunni muljetamiseks ja sooja õlle vägisi sissesurumiseks. Mis mees sa muidu oled ju. Tegime ka oma viimase grupipildi (mis ühtlasi oli ka esimene). Kui viimased uitajad linna pealt tagasi jõudsid, aeti rahvas bussi, tegime Pipile ja teistelegi Künnapi naistele pisarsilmil musi-kalli-pai ning nad võtsid suuna Tallinna poole.
Meie neljaga liitus aga Andrus, kes mõne päeva pärast pidi olema tööasjus Milanos. Kesklinna tagasi sõitsime veetrammiga. Jälgisin pisut seda peent mängu vee peal ning mu arvamus veesõidukite manööverdamisvõimest muutus täielikult. Vee peal sebisid läbisegi suur Lemmenlaiva tüüpi ookeanilainer, veetrammid ja igasugu kirju seltskond väikseid kaatreid, paate ja gondleid nagu igas kaliibris penisid jooksuajal külatänaval.
Tuiasime veel ringi, täitsime oma kõhtu hiina restoranis (muuseas hiina õlu oli super) ning juba pimedas linnas jalutasime tagasi Püha Marcuse platsile. Ainuke päevaga võrreldav muutus oli see, et tuvid olid magama läinud. Mõistlikud tegelased. Ilus oli ka pimedas veetrammiga tagasisõit Punta Sabbionisse. Parklasse, buss parkla nurka ning kõrvale magamiskottidesse lapiti.”

20. august

Mart: “8 paiku tuldi parklas järjekordselt raha küsima. Lasime jalga. Käigu pealt otsustasime kuhu sõita. Õnneks keerasime otsa valele poole. Jõudsime randa, kus keegi raha ei küsinud, vesi oli puhas ja soolane. Plääsinurka bussi taha improviseerisime köögi . Varsti saab süüa. Veneetsia mereväravas.

Ärasõit Cervinio poole algas väga pika ummikuga kuurorttsoonist lahkumisel, kuid kiirtee poole läks siiski lahedamaks. Tagasisõit Cerviniosse oli igav ja unine. Chatillonis täiendasime marketis veel õlle-, veini-, toiduvarusid ja siis üles Breuil Cervinia poole. Pärast pikki tasuta parkimis- ja telkimisvõimaluste otsinguid koperdasime Valtournenche ja Cervinia vahel pimedas hea ja illegaalse paiga otsa jõe ääres, kalakasvatuse vastas.
Andrus tegi emalikult maitsva õhtusöögi. Magustoiduks lai veinivalik.

Posted by valdek2 01:20 Archived in Italy Tagged automotive

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint