A Travellerspoint blog

Aiguille de Rochefort, Mont Blanc ja Dent du Geant

Avantüür ei hüüa tulles

12. august

Minule oli äratus kell 4 ja 5 paiku aovalgel startisin juba mäe poole, eelnevalt kontrollinud, kas kõik vajalik raud ja muu kola on ikka kaasas. Rada oli juba rahvast täis. Mõne aja pärast rakendus Murphy seadus- keerasin otsa ringi prillide järele. Kõik magasid veel norinal, aga minu ja Sveni telk oli kellegi poolt täis peeretatud- õhtul sai ka kõvasti vitsutatud.
Sõbrad peavad täna oma kered Mont Blanci poolele harjale vedama. Ööbima Mauditi kurul (4035 m), homme tippu, tagasiteel veel üks öö Mauditi kurul ja siis üle Geanti liustiku jäälõhede labürindi koju. Seda rada mööda Geanti liustikku ilusa ja tuulevaikse ilmaga ületades satud põrgukatlasse. Küpsed lumel- jääl, kui kõrbepäikese all. Ei kadesta- neil ei saa täis kotiga kerge olema.
Hiiglase_Hammas.jpg
Päikesetõus oli nagu tavaliselt võrratu. Paari tunniga jõudsin teisele poole liustikku ja üle lihtsate kaljude Dent du Geanti (edaspidi DG) lõunaseina alla, kust algab Rocheforti hari. See harjamarsruut on väärt talle kirjeldustes omistatud ülivõrdeid.
Tehniliselt suht lihtne- vaid mõne raskema jää- ja kaljulõiguga, kuid psühholoogiliselt … krt, kui ikka lahti pudened, mis on tegelikult ülimalt lihtne, sest hari on terav, siis prii küüt peaaegu vabalangemiskiirendusega on kindlustatud umbes 1,5 kilomeetri pikkuselt ja sõltumata sellest, kummale poole otsustasid viskuda. Mitmekorruseliste majade kõrgused, sadade tonnide raskused jäätunud lumekarniisid rippusid mäeharja küljes tont teab, mis jõudude abil … ja jäljerada läheb neist üle. Kohati tuleb kitsal harjal käia nagu poomil. Ja magustoiduks veel mõnus vabaronimine Aiquille du Rochefort’i (4001 m) musta tipupüramiidi otsa.
Aig_de_Roc.._hari_2.jpgAig_de_Rochefort_hari.jpg
Tippu jõudnult sain üleöö filmistaariks. Kuskilt mäeharja tagant, nagu korralikus Hollywoodi äktsõnis ikka, ilmus ootamatult mootorimüraga kõrvu paitades välja helikopter, filmioperaatoriga (loodetavasti Fashion TV’st või vähemalt Animal Planet’ist) uksel kõõlumas ning tegi paar ringi ümber minu ja mäetipu.
Loomulikult lehvitati mulle tänulikult, kui olin nagu operaatori soove lugedes efektselt kirkaga viibutanud ja rõõmsalt ampelmanni moodi karelnud, nagu mäetippudes alati ja ikka kareldakse … nende arvates. Emotsionaaleim mäkketõus üle mitmete aastate!
See näis nüüd vist kõik jube lihtne, kuid seda ainult SIIN. SEAL, olles ainult iseenda armul, ei tahtnud ühtegi mõtlematut, hooletut või valet sammu teha.

Jõudnud tagasi DG alla praadisin seal vist paar tunnikest päikese käes, vaatasin kaugelt siledana näivat 70°, kohati kuni 80° kaljuseina, inimesi, kes seinale läksid, arutlesin ja vaidlesin iseendaga ning iga minutiga sulas soov üksi sinna minna olematumaks. Alt polnud näha, mis mind seal ees ootaks, millised nukid, millised praod. Alludes sügavas sisemuses irisevale Mõistuse Häälele , pöörasin otsa BC poole.

Lõõskavale liustikule jõudnult, sai Vanakuri must ikkagi võitu ja sundis mind uue asimuudi võtma. Keerasin veidi vasakule ja tunnikese pärast … avasin Torino hüti baari ukse. Ei läinudki seal kõrikastmisele rohkem, kui 2- 3 tundi ja saigi sammud uuesti BC- sse seatud.
Meie laagris kolasid mingid inimesed. Üllatus, üllatus, K&K olid tagasi- Kairi ei tundnud Taculi tõusul end hästi ja Kristjan, dzentelmenina, loobus samuti mäest, et Kairit tagasi üle liustiku saata.
Ei mäleta, mida sellel õhtul sisse söödeti, fakt on, et hingata polnud telgis muud, kui erakordselt hästi kääritatud kõhutuule ja nädalavanuste sokkide kordumatut buketti. Õhutamine oleks aga toa külmaks teinud.
Kahju Kairist, sest tema polnud kummagi loodusnähtuse algallikaks, hingama pidime aga kõik sama õhku. Aga misteha, misteha …
K___K.jpg

13. august

Äratus mulle kell 01.00 öösel, et viia ellu eile alustatud avantüüri teine pool- soolotõus Mont Blanc’ile ja ka sõpradele külla juba 1999 aastast tuttavat Three Mont Blanc rada mööda. Ilm suurepärane ja prognoos lubas suve veel kolmeks päevaks. Kell 2 startisin lambivalgel läbi Geanti liustiku praguderägastiku Midi kuru poole, MB du Tacul’i jäämurru alla.
Varsti tõusis Tour Ronde tagant hõbekollane täiskuu ja kallas liustiku ja ümbritsevad mäed üle müstilise, kirjeldamatu hõbedase valgusega. Jää ja lumekristallid sätendasid öös, liustik meenutas hõbe- mustakirjut rastrit- valgest lumest, läikivast jääst ja mustast pragudevõrgust.
Ei tuulepoegagi, külm vaikus ja pea täielik üksindus. Maise elu olemasolu reetis vaid kaugel vasakul liustiku ülemisel osal, aeglaselt Brenva seina poole liikuv, pisike, kollaste tulukeste ussike.
Col_Midi__.._N_n_lv.jpg
Tunni ajaga jõudsin Midi kurule (3532 m). See on suur ja lai lumeväli, kus pimeduse varjus käis elav sebimine. Kollaseid tulukesi üksikuina ja rongikestena liikus igal pool ja igasse suunda. Tõeline alpinistlik sipelgapesa, stardipaik ümbritsevaile, eri ilmakaartes asuvatele mägedele.
Kuid peateeks oli konkurentsitult MB suund, oma suuremate ja vähemate pikivahedega liikuvate säravate ketikestega. Ühinesin peavooluga. Külmas ööõhus, tuulevaikses kuuvalguses edenes Taculi kaootiliselt lõhkikäristatud jäämurrus jääpankade vahel tiirutav rada lennates- enesetunne suurepärane, nii makaroni- kui konnakoivasööjatekeelseid gruppe jäi riburadamisi selja taha.
Mida kõrgemale, seda majesteetlikum vaade avanes põhja, Prantsusmaa suunas- must avarus säras miljoneis tuledes, 3 kilomeetrit madalamal oli Chamonix org oma valgustatud linna ja nukukülakestega nagu peo peal, nii 80 km kauguselt võis aimata Genfi ja Lausanne tuledemerd valgustamas taevalaotust ja Prantsusmaa väidetavalt nõretavalt tiirast ööelu.
p_titelk.jpg
Kella 5 paiku murdsin Taculi ja Mauditi vahelisel sadulal sisse tuttavasse telki, kust kostis juba eestikeelset mõminat. Tuli veidi kandu plaasterdada. Ähkides, puhkides, lõdisedes ajas Sven magamiskotisoojale kerele juba külmi riideid ümber, Pipigi lõi, veel Mardi kaisus, juba iseloomulikku nurru.

Idataevas tõmbas juba punakaks, kui sebisin Mauditi jääseina poole sõpru ootamata, tahtsin päikesetõusuks olla võimalikult kõrgel. Unustamatu vaade avneb siit muutuvais koiduvärvides põlevale idataevale läbi krokodilli hambareale sarnaneva Taculi sakilise lõunaharja.
Tuttav pudelikael, Mauditi kurule (4354 m) viiv, 40- 50°- ne, kohati lumes, kohati sinisest jääst sein, oli jälle troppis rahvast täis. 2 a. tagasi sai siinsamas, terve grupiga ummikus oodates, üdini läbi külmetatud. Seekord polnud õlgadel vastutust teiste eest- külma kõhuga ronisin seinal ukerdavaist, ammuli suil järele jõllitavaist, sellist nahhaalsust mitte oodata osanud giididest ja nende klientidest mööda. Adrenaliinikohin kõrvus, kolmes taktis jääkirkaga raiudes, vaid enesele loota saades, oli lausa erootiliselt erutav vaadata oranzides koiduvärvides nõlvalt alla jäisesse, musta, veel magavasse tühjusesse.
Mont_Maudit_NW_sein.jpgMont_Maudit_NW_sein_2.jpg
Mõnus värin kriipis hinge ka traverseerides Mauditi järsku loodeseina, mööda tuttavat labajalalaiust, kassidega jäässe raiutud rada.
Need viimased, tehniliselt siiski suhteliselt kerged lõigud on siiski kogu marsruudi raskeimad, aga uustulnukatele mägedes, ka seongus liikudes, psühholoogiliselt meeldejäävaimad ja just see teebki selle lihtsa tõusuraja MB- le nii tüütult ja ka ohtlikult populaarseks.
Brenva_kuru_.jpg
Edasi jäävad teele Brenva kurul (4309 m) MB lõuna- ehk Brenva seina kohal rippuvad meeletult ilusad ja võimsad majasuurused jäätunud lumekarniisid. Siis juba igav tagajalgade töö mööda laia ja enamasti lauget harja tipuni (4810 m). Kurul kohtasin omavahel köiega ühendatud vanapaari (arvata üle 60 aastased), kes just lõpetasid väikest puhke- ja einepausi. Tõusid ja … kallistasid üksteist, kerge musi ja rühkisid edasi tipu poole! Vägisi hakka uskuma ilusat muinaslugu, et siin ongi alpinismi ajalooline häll- kõik, lastest vanuriteni, ronivad mööda mägesid.

Lõpuks ometi (umbes 9.00) avanes horisont ka läände ja rada võttis suuna allapoole. Nagu ikka ilusa ilmaga, oli tipus totaalne ülerahvastatus, nagu Kadaka turul. Kiiret polnud kuskile, rahulolu täitis hinge. Pähe tuli mõte, et oleks möödunud, 2000- nda suvel ka Lenini üle seitsmetunandelises tipus nii hea enesetunne ja vaimuseisus olnud, küll ma siis oleks … vist rohkem emotsioone mällu talletanud, suutnud ümbritsevat ilu nautida.

Allatee oli esimesel mõnesajal meetril mõnus suusatamine saapataldadel poolemeetrises puuderlumes, matkakeppidega tasakaalu hoides. Ühe kaljusaarekese juures trehvasime Sveni, Pipi ja Mardiga. Neil oli ka kõik OK, kiirustada polnud kuhugi. Mardil vaid oli üks kass ää lagunenud, allaminek nüüd veidi ohtlikum. Jõudsidki nad ilusti enne keskpäeva üles, jõid tipuõlle, vennastusid 60 aastase, naturaalses muuseumivarustuses lätlasega, tegid gaasipõletil teed ja väikse eine.
Mont_Blanc..i__Mart.jpg
Tagasiteel oli pudelikael Mauditi kurul jälle umbes, Sven riputas oma köie üles. Allpool näitasid kamraadid ammuli suil vahtivaile muukeelseile, kuidas kiirelt, mõttetu ja segava ülejulgestuseta ronitakse ning pärastlõunaks olidki oma telgi juures tagasi.
Järgmisel päeval (14. 08) kolis tiim Sven&M&P oma kamad tagasi suurtesse seljakottidesse, teel põikasid M&P käed taskus veel ka Taculi tippu, saatjaks köites ja mõttetus varustuses tegelaste poolt M&P rumalust ja tühisust väljendavad üleolevad pilgud. Laskumine venis, sest agarate julgestajate tõttu tekkis loomarajale järjekord.
Väsinud, kuid õnnelik ja lärmakas kamp vallutas BC lõpuks kuskil pärastlõunal ja edasi suundusime koos juba … Torino baari ründama …

Tagasi 13- ndasse. Brenva kurule jõudnult mõtlesin, miks mitte ühe valuga ka raja kõrvale jäävat Mount Maudit’it (4468m) külastada. Lihtne, kuid järsk jäänõlv. Tipus ajasin juttu prantslasega, kes oli seal koos oma noorukese pojaga nädalalõpupiknikul. Õgisin silmadega kõrval asuvat maiuspala, närvekõditavat Brenva Spur’i (4- nda kategooria marsuut,, mida plaanisin koos Sveniga ronida, mis jääb aga kahjuks järgmist suve ootama (lisatud hiljem: mille ka tegime ära 2002, kuid mitte Sveniga).
Mount_Maudit.jpgMount_Maudit_2.jpg
Allateel sai mööda kimatud konnakoivasööjatekeelsest vist 8 pealisest pühapäevaalpinistide seltskonnast, KÕIK köiega omavahel ühendatud 2-3 meetriste vahedega, ilma köievaruta käes ja kõik ÜHE!!! köie küljes, kes ukerdasid võib olla 40° tehniliselt lihtsal lumisel firni-, jäänõlval. Loomulikult toimus kogu see äksõn mingile üksinda ohtlikus kohas ringikolavale hullule suunatud torisemise ja vihaste järelehüüete saatel. Nad ise olid sõna otseses mõttes tõsise potentsiaalse ohu allikaks neist allpool liikujaile, olles veendunud, et mitte nemad ei eksi praegu elementaarsete ohutusreeglite vastu. Oleks neilt küsitud, poleks nad kindlasti pidanud vajalikuks ürituse eelarvesse giidi palkamise kulusid lisada. Aga ühegi kukkudes oleks alumistel jalad alt löödud ja ülemisi endale peale tõmmates, poleks seda veerevat külakuhja enam miski peatada suutnud, nad oleksid kõigepealt üksteist, pead- jalad segamini veeredes, üsna kohe kirkadega ära fileerinud.

Kinnitanud Sveni ja Co telgis veidi keha, koorinud kõik liigsed vatid seljast, jalutasin ära Taculi (4248 m) tipuni. Alla asutades loobusin ootamast ja trügimast järjekordses traficjammis ja laskusin tipust kolmes taktis täiesti vabale, kuid vägagi järsule kõva firniga seinale ning traverseerides allpool tagasi loomarajale, võis ka siin linnukese kirja panna.
Tacul_j__murd.jpg
Tagasiteel, keerutades Taculi jäämurru ahistavate mõõtudega jääseinte vahel, kohtusin ülelahenaabritega, lobisesime. Lõõskava päikese all üle Midi kuru ja Geanti liustiku lõõmava praepanni minnes tõmbasin pükste pikad küljelukud täiesti lahti, et midagi olulist ära ei hauduks ning püksisäärte lehvides ja valgete kintsude välkudes olin 15 paiku, 13 tundi pärast lahkumist, uuesti oma kallis koduses BC- s, punastasin Kairi kallistustes, Kristjanit valvsalt silmist laskmata.
Pääsenud auavaldustest, saabus kauaoodatud õnnis hetk- õngitsesin telgi tuulepõlle alt sinna Kristjani eest öösel ära peidetud õllepurgi ja kellegagi jagamata kulistasin sisu vedelikupuudusest kähisevasse musta auku.
Organism sellega muidugi ei rahuldunud ja jalad viisid meid iseenesest … Torino baari poole …

Need 2 viimast mäge sai tehtud nii, nagu mind aegu tagasi aastaid oli õpetatud, et NII TEHA EI TOHI- vaid roiskuvas kapitalismis käiakse soolot. Sama issameiet olen ka ise edasi jutlustanud. Nüüd jääb vaid öelda, et ärge käige minu tegude, vaid minu sõnade järgi, kuid siiski, toppige pead ajude värskena hoidmiseks, nagu ämmagi, aeg ajalt külmaveetünni.

14. august

Koos päikesega lasime Kristjaniga kahekesi varvast Hiiglase Hamba (DG) ja Aiq. Du Rochefordi poole. Minule teine raund. Kuid saatuse vastu ei saa- hoolimata vahepeal kassihammastega avatud sprotikarbile, või äkki just tänu sellele, ei saanud me DG jalamist kaugemale. Kristjani tervis vedas alt, ronides hakkas vennal pea ringi käima ja pilt tasku kaduma ning kuna kutil on tõenäoliselt Kairiga mingid tõsised plaanid, ei pidanud ta edasist elu paremal juhul ratastoolis just ahvatlevaks. Keerasime otsa ringi. Laagris panid K&K oma voodid, pesud ja muud kodinad kokku ning sõitsid liftiga alla, 2 km madalamale, soojale maale kosuma. Kristjan tahtis ka ühe tuttava makaronisööjaga kohtuda ja valgete inimeste hulgas veini juua.

Varsti saabus S&M&P grupp just nii nagu üleval kirjeldasin ja kuigi ma, ausõna, ei plaaninud, ikka leidasime end varsti Torino armsast baarist õlut libistamas… Misteha, misteha …

15. august

Kümnes päev lumel, jääl, kaljudel. Prognoosi järgi peab täna ilma ära keerama. Kuid varahommik leidis mind jälle minemas meie laagri vaadet juba kümme päeva ehtinud Dent du Geant’i (4014 m) suunas, kolmandale katsele, seekord koos Mardi & Pipiga. Kui täna jääb DG tegemata, jääb ta tegemata kuni tuleva suveni. Ja K&K ootavad meid õhtul viimase lifti pealt soojas Courmayeuris veinidega.

Poole 11 paiku olimegi DG lääneseina all. Mägi kujutab endast sõna otseses mõttes teravat, püstloodsete, 70- 80° seintega, kohati vertikaalsete lõikudega, Itaalia ja Prantsusmaa vahelisel peaahelikul kõrguvat kahetipulist hammast.
Dent_du_Ge..rt_hari.jpgDent_du_Geant_2.jpg
Marsruudid O, S ja W seintel, mis algavad harjatasandilt, on hiirekõrvalise kaksiktipuni vaid ca 200 m pikad. Kuigi algselt plaanisime koos Sveniga ronida 80° lõunaseina, mida lühidusest hoolimata hinnatakse 5A kat. vääriliseks, arvas saatus teisiti ja nüüd siis läksime kolmekesi SW seinale, üritades tippu mööda klassikalist, 4A kateg. (kui ei kasuta fikseeritud köisi) marsruuti. Ja nagu kõik Alpide ilusate mägede klassikalised rajad ilusate ilmadega, oli ka see täna ülerahvastatud.

Teadmata põhjustel venitanud ja nina nokkinud oma seina all, jõudis 3 seltskonda meist rajale mineku järjekorras ette. Neist esimene, sakslaste 4 mehe seong oli tapvalt aeglane. Ootasime. Vasakul kuristik, paremal vertikaalne, sile sein- mujalt peale ei saa. Ootasime veel. Hispaanlaste paar loobus. Ikka ootame.

Lõpuks, 12.30 saime seinale. Joovastusega leidsin juba esimestel kümnetel meetritel, et see on vist just see, milleks ma siia tulin. Ronisin ees kaljuronimissussides. Keskendumist nõudev, tõsine, kuid ilus ja elegantne, heade nukkide ja pragudega järsk kalju. Julgestusjaamad on küll olemas, kuid nende vahel on küllalt põhjust ja võimalusi klemmide ja friendide abil vahejulgestuspunkte teha. Kaljunaelu polnud vaja. Pipi tuli teisena, Mart viimasena, rauakola kokku korjates. Pipil läks küll asi aeglselt, aga siiski visalt ülespoole.
Pensionieale lähenevas vanuses, kuid viimase peal vormis prantslastest segapaar jõudis järgi ja lendas mööda. Poolel marsruudil jõudsime esimeste fikseeritud köiteni. Otsustasin neid mitte kasutada, et maksimaalset kaiffi saada, pealegi on sein vaba ronimisega täiesti läbitav. Mart julgestas mind, jõudnud jaamani, kinnitasin Pipile köie, siis võtsin Mardi sisse. Kui seina kalle lähenes vertikaalsele, rauges Pipi jõud ja tahe ning otsustasime jätta ta enesejulgestuses meid ootama, ehteks väikesele kaljuservakesele.
DdG_seinal.jpgDdG_seinal_2.jpgPipi_DdG_valvepostil.jpg
Esimene nii tõsine mägi mõjub tõenäoliselt ka psüühikale, kuid siin ei saa hirmu või loobumist ette heita. See on normaalne enesesäilitamise refleks, kui inimene pole veel selliseks marsruudiks psüühiliselt, füüsiliselt valmis või on vajalikke kogemusi vähevõitu. Pealegi näitas ilm vastavalt prognoosidele ärevakstegevaid halvenemise märke. Tipuni oli veel sadakond meetrit. Aega jäi väheks.

Ronisime edasi, tempo selline, et hing paelaga kaelas. Ei pannud just eriti sageli vahejulgestuspunkte pragudesse, kalju oli ronitav, kuigi kukkuda oleks kus kurat. Adrenaliin kippus kõrvust välja pressima. Sein läks aina järsemaks, tuul puhus alt otse üles nii, et hingeldamisest kõrbenud kõrist vaevaga sülitades, lendas ihumahl sulle kohe vastu vahtimist tagasi.
Üleval oli mingi sebimine, kuid tippu veel ei paistnud. Vastutulijad ennustasid veel kahte köiepikkust. Ei tahtnud uskuda, et nii palju, kuid läksin siiski lõpuks kergema vastupanu teed ja kõige järsema lõigu ronisin fiks köit kasutades aja kokkuhoiuks. Selle lõppedes läks veidi laugemaks, kuid meie köis sai otsa. Tegin jaama, võtsin Mardi sisse ja läksin tema julgestuses edasi, keerasin nurga taha.

Ilm oli juba noor maru, nähtavus kohati olematu. Siinsamas, 5 meetrit kõrgemal paistsid kellegi peanupud. Küsimusele kaugel tipp on, mõmiseti midagi vastu. Jõudsin nendeni- TIPP pagan!!! Karjusin Mardile rõõmusõnumi ja julgestasin teda tipuni.
Õnnitlused. Kõrvaltipp, nii köiepikkuse jagu kõrval ja suure Neitsi Maarja kujuga, oli küll mõni meeter kõrgem. Kaht tippu ühendas nugaterav, siledate seintega kaljuhari. Hoolimata hilisest kellaajast (ca 15.15), mõtlesin proovida, laskusin veidi harjani, astusin jalaga peale ja … krt, see kõik liikus. Tegelikult väljendusin palju mahlakamalt, sest sakslaste ees oleks pidanud punastama vaid siis, kui nad oleksid venekeelset vandumist (näh, pärand vene kroonust) mõistnud. Ja kui ka mõistsid, kelle asi, bo%%i! Leidsin, et mu tütardel võib mind veel vaja minna ja pöörasin otsa ringi.
Dendu_Geant_tipus.jpg
Pärast tipuformaalsusi (jook, kõhupete, pildistamine, video jaoks polnud nähtavust) leidsime, et viimane aeg alla minna- Pipi külmab seal all liikumisvõimaluseta astmekesel kalju külge aheldatuna kringliks. Kuna sakslased kooserdasid kitsal tõusuteel ees, viskasime laskumisköie veidi kõrvale- loodeseinale, lootusega pärast pendliga õigele rajale tagasi saada.
Kasutasime kahte köit, seega sõitsime 50 m korraga. Veerand laskumist oli erutavalt negatiivne- jalad ei ulatanud vastu seina, keerlesid nagu vurr. Palusin jumalat ja kuradit, et kaljunukk, mille ümber on laskumisaas ja ka viimane ise, vastu peaksid. All haigutas vertikaalne sügavik kuni liustikuni, mitte enam 200 m nagu S ja W seinal vaid nii 600 m. Laskumiskaheksa saadanas keeras köied minust allpool krussi, nende pusimisega läks aega.
Ja siis oli köis otsas, aga ka jalad sai juba kaljule toetatud. Surusin end pendliga tugevalt paremale, leidsin kellegi poolt jäetud usaldusväärse julgestusjaama ning nägin Pipit 10 meetrit endast allpool külmasinise ja vesise ninaga lootusrikkalt üles meie poole piilumas. Tal jäi tipust puudu linnulennult 60 m! Kinnitasin enesejulgestuse, kisasin Mardile, et ta võib tulla, vabastasin end laskumisköiest ja kuulen äkki kummalist, kõrget, kuid vaibuvat heli- dzinnn- dziinnn- dziiiinnnn! Vaatan alla ja oh seda rõõmu- näen oma kallist sinist laskumiskaheksat igavikku lendamas … Siin ma targu ei korda väljendeid, mis veidi allpool kükitava Pipi kõrvu “hellitasid”. Kuid tema on sellise staaziga ja treenitud kõrvadega matkapiiga, et pööras vaid pilgu huvitatult üles.
Õnneks oli mul väike laskumisseib tagavaraks. Ka Mardil oli laskumisel probleeme köiekeerdudega. Pealekauba kiilus köis alla tõmmates kinni. Ja koos Mardi minu kõrvale maandumisega läks lahti tõeline purgaa koos lörtsiga. Sven oleks jälle öelnud, et sulasitta tuleb kaela. Murelikuks tegi- kaljud märjad, annaks taevas, et külmaks ei läheks, kassid jäid alla (viga) ja kohe kuidagi ei tahaks jäätunud kaljusid ronida sussides. Pipil juba nina sinine, lõdiseb.

Kohe kiire edasisõit jälle 50 m korraga, nüüd juba piki tuldud teed. Köisi alla tõmmates jäi viimane neist üleval jälle kuhugi kaljude vahele kinni. Pehmelt öeldes tulist kurja vandudes ronisin paarkümmend meetrit tagasi üles köit vabastama. Korras. Veel üks lühem sõit, siis väike traavers läbi vväääga ebameeldivalt libedate kaljudega kuluaari ja viimane sõit jälle üle negatiivse seina vurrina keereldes lõppes täpselt marsuudi alguses, kust me 5 tundi tagasi lahkusime.
Viimasel köite allatõmbamisel hakkas kõigevägevamal meist, kohmetunud käte, siniste ninade ja kohati läbiligunenud tegelastest vist kahju, igatahes köis kuhugi kinni ei jäänud. Ja koos selle osaga seiklusest sai otsa ka see taevane roppus. Päike tuli välja ja kogu taevas puhuti siniseks. Saapad, mis olin enne siia päikese kätte kuivama jätnud, olid lund täis. Kuid see oli nii tühine ebamugavus, sest hing oli rahul- me tegime väärilise mäe.
Õnnitlesime üksteist, see oli suurepärane ettekääne Kristeli kallistamiseks!

Nüüd jäi veel mööda lihtsaid, kuid märgi ja libedaid kaljusid ühes tükis liustikuni jõuda ja siis võib päeva juba kordaläinuks lugeda. Seda me ka tegime.
Veidi peale kaheksat jõudsime laagrisse, kus Sven ootas juba mingi kuuma joogiga. Sel päeval kahjuks enam alla, Courmayouri, ei jõudnud, viimane tõstuk oli ammu läinud. Öösel hakkas taevast veel korra mingit jama alla sadama. Kuid sel polnud enam meie jaoks tähtsust, oluline oli see, et Hiiglase Hammas oli tehtud.
Pole palju selliseid mägesid, mis on meelde jäänud. Dent du Geant arvatavasti jääb, jääb nii, et tahaks siia kindlasti tagasigi tulla, S seina ronima.
DdG_baaslaagrist.jpg
Aga kas me sel õhtul baari ka läksime, mina jälle ei mäleta …

Posted by valdek2 01:22 Archived in Italy Tagged backpacking

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint