A Travellerspoint blog

Kodu nädalaks- telk 3,4 km kõrgusel

7-9. august 2001

Esimene päev lumepiirist kõrgemal läks peaaegu asja ette. Plaanisime alustuseks tõusta mööda klassikalist (= lihtsat) marsruuti kõrval asuva Tour Ronde (3798 m) tippu ja samal ajal mäe jalamil viia läbi ka lume- ja kaljuõppused.
Olin kõiki plaanitud mägesid ja marsruute kirjelduste, kaartide ja fotode järgi kodus nii põhjalikult tundma õppinud, et panime minu juhtimisel kohe esimesel päeval puusse. Endas kurat nii kindel, et ei viitsinud pikemalt kaarti looduses reljeefi järgi paika panna. Keerasime liiga vara harjale ja sattusime valele kurule.
Eneseõigustuseks, ütlen, et oli udune. Algul normaalne harjamarsruut, kuid mida edasi, seda enam hakkas kahtluseuss vaevama- 2B rada muutus kohati 3-seks ja lõpuks 4- seks, pea vertikaalsete jää- ja kaljuelementidega. Keerasime otsa ringi, kuid ei kahetsenud- korralikud õppused saime tehtud.
Pipi_Torino_baaris.jpghammas.jpg
Samal õhtul andsime stardipaugu ka vaat, et kogu üritust rasvase punase joonena läbinud pühale ja regulaarsele (= igaõhtusele) Torino mägihüti baari külastamisele. Baarmen olevat pärast kellelegi lahkumispäeval südant puistates avaldanud, et nii häid ja armsaid (naised andsid endast parima) kundesid Idabloki maadest tal polegi veel olnud.

Kahe järgmise päeva jooksul sai selgeks ka neile, kes veel ei teadnud, et mägedes on enamasti halb ilm ja kui ta seda veel ei ole, siis küll varsti tuleb. Õnneks asus meie BC suht sügaval liustikulohus tuulevarjus. Ehitasime siiski tuulemüürid ümber telkide kõrgemaks ja pikemaks. Kuid lund kühveldas nii, et isegi peldik sai täis … lund, kuigi Sveni sõnul tuli taevast “sulapaska” ja raske lumekoormaga telgikatus kippus öösel meie sihverplaate siledaks litsuma. Sõnaga, teha polnud mitte halligi- venelastel on sellise tegevuse kohta ühemõtteline lühiväljend, mida ma harjumata kõrvaga lugeja säästmiseks siin siiski ei kasuta.

Kõigest hoolimata murdsime õhtul kompassi, kirkade, matkakeppide abil ja toel läbi tormi baari õlut, veini ja grappa’t (kohalik samakas, sama iseloomulik itaalia sümbol, kui Pisa torn) jooma. Tagasiteele asudes kaalusime isegi köiega seongusse võtmist, et veidi pehmete karkudega siiski BC- ni jõuda. Kuid läks õnneks ja kümne päeva pärast oleksime võinud kodutee ka juba kinnisilmi ja käpuli läbida.

10. august

Hommik tõotas ilma paranemist ja alustasime ettevalmistustega teiseks katseks Tour Ronde’le mööda SE harja, nn. treeningtipule. Startisime alles enne keskpäeva, kuna mägi oli ju siinsamas. Tee kulges üle kinnise liustiku, kuid oli juba värskelt ja tugevalt sisse aetud virgemate gruppide poolt. Rajal leidsin väikese mustava augu, mis veidi uuristades avas vaate liustikulõhe mõjusalt avarasse ja sini- musta põhjatusse.

Harjale jõudnult, ei lubanud enesetunne Pipil ja Kairil jätkata (õnneks )- jäid meid ootama kaljude vahele. Marsruut oli lihtne, kuid siiski alustuseks huvitav ronimine kassides mööda lumevaiba alla peitunud kaljusid. Aeg läks, tippu ei kuskil. Vastutulijad ennustasid tipuni veel kuni 1- 2 h. Kuna kell oli juba 15 paiku, pöörasid Sven ja Kristjan tagasi, mina ei raatsind mäge jätta ja ka Mart otsustas edasi tulla. Tunni pärast, tipupüramiidi all said kaljud otsa ja viimased 100- kond meetrit tagusin lumega kaetud firninõlva astmeid, kuna Mart oli jätnud kassid harja algusse.
Sven_Tour_Ronde.jpgMart_Tour_Ronde_tipp.jpg
Ja oligi hooaja esimene tipp tehtud, sidrun, kommid, jõujook söödud- joodud, tipukirigi kirjutatud ja Neitsi Maarja kujuga kroonitud risti küljes asuvasse postkasti pandud. 1½ tundi kulus veel tagasiteeks Entreves’i kurule ja veel tunni pärast, enne hämardumist jõudsid väsinud, higised, kuid õnnelikud tipuskoori avajad BC-sse.

Õhtu sisukamaks veetmiseks võtsin veel jalad selga ja kiirustasin Svenile ja K&K- le järele... Torino baari ..., valmistuma homseks tõusuks juba mitu kraadi vingemale Tour Ronde põhjaseinale. Mart leidis mingit tegevust Pipi kaisus, ütles et pidi huvitav olema.

11. august

Hommikul läks sebimiseks kuue ajal. Ilm oli joodeldamist väärt- kirgas, selge ja külm. Mingi toitev kaeratörlönt moosiga sai sisse aetud. Köis ja jäävarustus kotti, kassid saapa külge, kuum kissell termosesse ja teele, tüdrukud pisaraga silmanurgas taskurätikuid pea kohal järele lehvitamas.
Poole 9- ks jõudsime marsuudi alla. Siin juhtus Svenil jalaga mingi jama või nikastus ja ta ei riskinud järgmist poolt päeva kasside esihammastel ronima jääda. Üle bergsrundi seinale ronisime nüüd kolmekesi.
TOur_Ronde_N_sein.jpgTour_Ronde..i_algus.jpgTour_Ronde_N_sein_2.jpg
Tour Ronde N seina tavamarsruut on keskelt otse üles tipu suunas, üle algul 40- 50° ja hiljem lõiguti 60°- se firni- ja jääseina. Raja seinaosa, 350 m läbitakse kõva firni korral praktiliselt kasside esihammastel, enamasti vahelduvjulgestusega.
Harjale jõudnult, veel nii 100 meetrit üles, piki teravat lumeharja nagu mööda poomi tipupüramiidini, veidi lihtsaid kaljusid ja ongi kõik- võib jälle Neitsi Maarjat emmata.

Jäähaamreid ja kirkasid jäässe raiudes ja julgestuspunktideks jääpuure sisse kruttides edenesime päris normaalselt. Esimese poole läks Mart ees, liikusime üheaegselt- sein polnud veel väga järsk. Pärast seina keskel asuvat väikest järsku kuluaarikest tegime vahetuse ja võtsin juhtoina rolli üle. Järsema poole nõlvast liikusime vahelduvjulgestuses. Ülevalt sadas pidevalt väiksemaid jäätükke ja lund krae vahele, kiiver kulus mitmeid kordi marjaks ära- meie kohal ronis varem rajale läinud paar. Ja meie järel tuli ka ronijaid- neile jätkus jääprahti topelt.
Kuigi otse teiste all ronimine käib elementaarsete ohutusreeglite vastu, pole parata, populaarsetel mägedel ja marsuutidel Alpides on ilusate ilmadega nii palju rahvast, et teisiti lihtsalt jääks ronimata. Igaühe oma otsutada, palju ja kui arukalt riskib või riske maandab.

Tippu jõudnult, lasime vist ligi tunnikese tuulevarjus ja päikest nautides leiba luusse, sõime- jõime, lobisesime. “Turisti eine” konservi pidime avama jääkirka kihva abil ja lusika rolli ajas ära sama kirka labidas. Paar hakki olid nii nahhaalid, et ei mallanud oodata meie lahkumist, vaid tulid lausa paari meetri kaugusele pruukosti norima.

Allatee oli juba eilsest tuttav ja läks ruttu. Et veidigi laskumist endale põnevamaks teha, eraldusin pundist harja algul ja otsustasin lõigata mööda lumekuluaari otse liustikule. Nõlv oli suht labane, kuid jõudes peaaegu liustikuni, võttis kukalt kratsima. Tee lõikas läbi üüüüsna lai ja kurjakuulutav bergsrund- kes ei tea, see on jäälõhe mäenõlva ja liustiku piiril, mille mäepoolne serv on palju kõrgemal orupoolsest.
No kohe mitte kuidagi ei kiskunud üle hüppama, tuli pikk ja ebameeldiv traavers teha, kuni leidsin praol kitsama koha uhkelt üle hüppamiseks. Kahju, et keegi ei näinud.
Poole tunni pärast olid ka Mart ja Kristjan all. Koorisime pooled riided seljast. Päikesekiirgus küpsetas lausa füüsiliselt nii ülalt, kui ka alt, prae või mune. Ja seda lumel ja jääl.

… õhtu möödus veini kvaliteeti kontrollides ja õllejuttu ajades.
Mont_Blanc..arsruut.jpg
Rahvas tahtis homme minna Mont Blanc’ile "3 Mont Blanc" marsruuti mööda kahe ööbimisega (nii üles- kui ka allateel). Sven oma haige jalaga arvas ka, et see on parim, mis ta teha saab, kuid mina loobusin- 2 x juba seal Lääne Euroopa kõrgeimas tipus oldud ja viimane kord ka sedasama teed mööda.
Intensiivse päikesekiirguse tulemusena päeva jooksul rosina mõõdud omandanud ajus hakkas käärima hoopis uus avantüür- panin valmis varustuse homseks soolotõusuks Aiquille du Rochefordile ja Dent du Geantile (= Hiiglase Hammas). Mägesid on tehtud aastate jooksul oma viis- kuuskümmend, see oleks esimest korda, noh, suhteliselt ohtlikule marsruudile üksinda.

Posted by valdek2 03:08 Archived in Italy Tagged backpacking

Email this entryFacebookStumbleUponRedditDel.icio.usIloho

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint